Mundrid ja maisivõsa

/ august 23, 2026/ Inimesed & ühiskond, Loodus/ 0 kommentaari

Kuulge, sõbrad! Tean, et te kõik ootate hinge kinni hoides Antsla Hauka laada postituse kolmandat osa. Ärge muretsege – see eepiline triloogia saab oma väärika lõpu (ma loodan ), aga enne seda peame rääkima millestki muust. Täpsemalt sellest, kuidas riigipühad on tegelikult parim asi üldse ( ) – ja seda mitte patriotismi, vaid puhtalt pragmaatilistel põhjustel.
Neljapäeval oli Eesti taasiseseisvumispäev. Mis on suurepärane, kuna see tähendab tööst vaba päeva. Isiklikult mind absoluutselt ei huvita päevad, mil on riigi sünnipäev, taasiseseisvumine või mistahes muu ametlik tähtpäev. Aga üks asi on nende juures kulda väärt: riigiasutuste kulul (mis ühtlasi on muidugi laekunud minu ja sinu taskust) korraldatakse erinevaid üritusi. Ja kui juba makstud on, siis tuleb koos lapsega kohale minna ja kõik hüved sisse “kasseerida”!
Oli plaanis kaks suurt missiooni: Kuressaare siseturvalisuse päev ja Kärla maisilabürint.

Ärkasime juba varakult, käisime kordamööda duši all, Kelli tiirutas õues Crennaga ja kella kümne paiku olime stardivalmis. Aga siis tabas mind karm reaalsus – mu t-särk oli must, puhtad otsas ja lühikesed suvepüksid ootasid alles pesumasinas oma järjekorda. Olustiku sunnil pidin jalga tõmbama pikad dressipüksid, aga suvises leitsakus hakkab nendega ju palav. Tegin kiire põike riidepoodi, skoorisin uue särgi ja suvepüksid ning operatsioon võis jätkuda . Suundusime aadressile Transvaali 58, kus PPA, Päästeamet, aga ka kiirabi ja teised truud operatiivteenistused valmistusid peredele lõbusa päeva loomiseks. Kohale jõudes suruti meile pihku loosiblankett. Süsteem lihtne: igast punktist tuleb välja võidelda tempel, et osaleda loosis. Loosis, kus me nagunii ei võida – sest olgem ausad, minul sellist loosiõnne lihtsalt ei ole .

Demineerijatega põrkasime esimesena kokku, kus asja vedasid kaks naist ja mees. Saime teada, kuidas käituda, kui leiad maast midagi, mis võib su taevasse lennutada. Kelli ka proovis nende varustust – see kiivri klaas on ikka ulmeliselt paks, koguni topelt või kolmekordne. Olin eeskujulik kodanik ja lugesin läbi kogu kohale veetud infotahvli .

(Patrull)politsei tsoon oli kohe demineerijate kõrval. Seal saime selga proovida politseivormi ja meile demonstreeriti, kuidas töötab raadiosaatja viisil, et sa ei peagi seda vormi küljest lahti haakima . Mugav!

Kõikidest aladest pilti ei teinud, kuid järgmine pikem peatusmoment oli kiirabi – kollane Mercedes-Benz buss ja kollane Volkswagen.

Nendel meestel ja naistel on seal ikka tohutu tehnika – defibrillaatorid, kanderaamid ja kõik muu. Aga mis mulle enim muljet avaldas ja samas üllatas, oli paigutatus: sidemed omal kohal, süstlad teises kindlas kohas, jne. Seal oli puhtus ja kord parem kui Riigikogus Stenbocki majas peaministri kabinetis! Aga nii peabki olema. Ei saa ju lubada olukorda, kus eluohtlikus seisundis patsient vajab sekundiga süsti, aga brigaad tuulab segamini autos ringi ja laiutab käsi. Minu suured kiidusõnad brigaadile, kes lubasid autos ringi kolada, ning VW noorele autojuhile, kes viitsis mu tõenäoliselt totakaid pärimisi ära kuulata ja kõikidele nendele vastata.

Edasi liikusime kaitseväe punkti, kus Kelli ja mina proovisime selga vormi ning saime relva käes hoida. Erinevalt kiirabist oli sinna tehnika tutvustamiseks valitud küll täiesti vale inimene. Kodanik oli äärmiselt kidakeelne, kohati kamandav ja nõrgalt närviline. Saan aru, et sõjavägi ongi kamandamise koht, kus varem või hiljem saavad kõik sõimata (meie õnneks pääsesime), aga sellisele avalikule pereüritusele võiks rahvaga suhtlema panna kellegi… kuidas öelda… natuke rahulikuma meelega tegelase.
Selle lõigu lõpetuseks paar pilti, kuid pole päikese silma paistimise tõttu kõige paremini õnnestunud .

Sealt edasi tulid mitte nii huvitavad punktid, aga lisaks eelmistele sai sealt templeid loosilehele. Kokku oli vaja läbi käia ja ülesanded läbida 10. kontrollpunktis, kahepeale need kokku kogusime, seega loodetavasti osaleme loosis.
Kogu trall meie jaoks kestis veidi üle kahe tunni. Oli huvitav. Kõige ilusama mälestuse antud päevast jättis kiirabiala, sest rahvaga suhtlema olid saadetud õiget inimesed, kes oskavad ja suudavad ja võib-olla isegi tahavad võõrastega suhelda ja tutvustada oma tehnikat, kogu kaadervärki.

Ja nüüd suundume Kärlale. Kuressaarest veidi üle 20 kilomeetri kaugusel asub Kärla farmi maisilabürint, mille rajad on mõnisada meetrit alla kahe kilomeetri pikad. Väljas olid ka Mo Saaremaa infotahvlid, kus sai QR-koode skaneerida ja viktoriinile vastata. Õigesti vastanute vahel loositakse välja Grand Rose SPA saunakeskuse pääsmed. Ma muidugi skaneerisin ja vastasin kõigele õigesti, sest vastused olid olemas infotahvlil, mistõttu olen nüüd loosis. Aga siin on konks – ma olen ilmselt üks väheseid inimesi maailmas, kes loodab kogu südamest, et ma ei võida. Mulle ei meeldi spaad, mulle ei meeldi taolised kohad ja mulle ei meeldi isegi meres ujumas käia. Nii et palun, fortuuna, naerata seekord kellelegi teisele.
Raja tegime igatahes läbi. Midagi elumuutvat seal just polnud, küll aga sai kondimootorit liigutatud ja peaaegu kogu meie kamp sai enne suurt vihmasadu värskes õhus oma sammud täis. Päeva missioonid – edukalt tehtud!

Kokkuvõttes oli see üks igati korda läinud asjatamine. Sai nähtud Stenbocki majast puhtamat operatiivtehnikat, kogetud veidi närvilist sõjaväelist kamandamist ja vihmasaju eel kohaliku farmi maisipõllul jalgu liigutatud. Nüüd pole muud kui oodata, kas ma võidan spapääsme, kuhu ma võidu korral nagunii ei lähe, või siseturvalisuse auhinna, mida ma nagunii ei saa . Aga järgmise korrani – ja hoidke silmad lahti, sest Hauka laada viimane vaatus on teel!

Siia lõpetuseks sobib aga suurepäraselt üks äärmiselt ilus laul Backstreet Boys repertuaarist, mis aastalõpuvahetuse saates TV3-s sai hoopis uue võtme. Nautige muusikat, hoidke silmad lahti ja kohtume juba järgmises postituses, sest Hauka laada viimane vaatus on teel .