Reede, 7. augusti hommik. Logistika töötas nagu vana hea Šveitsi kell, mis tiksub täpselt siis, kui talle endale parasjagu sobib, kuid siiski täpselt ja ajakohaselt. Mina ja Kelli käisime duši all ära, Armsake tegi Crennaga rahuliku hommiku-tiiru ning samal ajal pressisid kohale jõudnud Zanussi ja Motorola oma elamist meie autopagasnikusse. See viimane tegevus nägi välja nagu Tetrise mäng meistrite liiga finaalis – iga millimeeter arvel. Meie viiekesi (edaspidi: Viisik) olimegi koos ja valmis suve nautima. Sihtisime Kuivastu-Virtsu 09:40 praami. Kindluse mõttes pool tundi enne kella kaheksat otsustasin teha midagi sellist, mida ükski reisile mineja arvatavasti enne reisi ei tee – hakkasin enda ja Kelli telefonidele uuendusi peale laskma. Sest mis oleks parem viis puhkust alustada, kui keset pakkimispalavikku või maanteel vurades vaadata ja avastada ekraanilt seda kurikuulsat kirja: “Uuendamine… 1%… jäänud on 4 tundi” ja loota, et nutiseade ei otsusta keset mandrile veeremist telliskiviks kehastuda. Õnn ja tehnoloogiajumalad olid aga meie poolel. Äpid värsked, telefonid jäid ellu, akupangad täis laetud ning saigi rahulikult liikuma hakata. Mina sättisin end rooli, Zanussi võttis kõrvalistmel sisse kaardilugeja positsiooni ning Motorola, Kelli ning Armsake tagaistmel nagu VIP-reisijad. Sõit kulges nii libedalt, et jõudsime Kuivastu sadamasse kohale suisa pool tundi enne õiget aega, mistõttu mahtusime boonusena varasema praami peale.
Esimene peatus pärast merereisi: Lõuna-Eesti ja Abja-Paluoja. Käisime mu vana tuttavat tervitamas. Seal läks kiirelt, umbes pool tundi, mis on viisakusvisiidi ametlik miinimum. Sealt edasi võtsime suuna Hallistesse, sest kõhud karjusid süüa. Sihtpunktiks oli kuulus Halliste söökla – see sama, mida Taavi Libe teles kajastas ja millest meedia legende vestab.
Halliste söökla
Edasi algas tee Kagu-Eesti poole. Selgus, et minu lapsepõlveaegne kruusatee Pöögle on saanud peene asfaltkatte. Progress 
! Karksi-Nuia poole vurada oli tee lühendamise huvides kohe lust. Teekonnale jäi ette Karksi järv ja kohalik Grossi pood (Piirilinna, Kõvaküla). Viisik otsustas sisse astuda. Pood nagu pood ikka – suur ja kaupa täis, aga hinnad? Lubatud odavust ei kuskil. Täiesti tavaline hinnatase, mis jagab hinnapulka teiste kettidega.
Poe suurim “elamus” oli aga makseterminal, mis töötas umbes sama kiiruga ja kindlalt kui 90ndate sissehelistamisega internet. Olime tunnistajaks, kuidas kaardiga maksmine kujunes kahele kliendile parasjagu lihtsamat sorti peavaluks. Üks vanem härra kartis tõsimeeli, et temalt võeti raha kontolt topelt maha. Siis sekkus ülinunnu ning äärmiselt viisakas ja abivalmis vanemteenindaja, kes teatas kaljukindlalt, et muretsemiseks pole põhjust ning topelttasumise korral tagastatakse raha kliendile arvele.
Minu sisemine realistlik pool ainult muigas selle peal. Et misasja? Et mõni Eesti ettevõte kannab vabatahtlikult ja automaatselt ülemakstud summat tagasi? Sellist asja juhtub umbes sama tihti kui jaanipäeval lund. Enne ütlemist võiks ikka veidi mõelda. Kui see vanahärra ka maksis topelt, siis oma nutsukest ei näe ta enam kunagi, sest ta ise seda suure tõenäosusega ei teagi ega hakka kuskile helistama.
Aga noh, vähemalt andsime oma panuse Oleg tulusse. Mees saab jälle kopterile kütust osta, et peaministrile erasõite teha, ja võib-olla jääb sent või paar üle ka töötajatele konkurentsivõimelise palga maksmiseks. Pood, nagu pood ikka.
Siit edasi algas meie kolmepäevase reisi põhiosa – suund Antslasse, kus juba järgmisel päeval algab palju kiidetud Eesti suurim meelelahutusüritus koos laadaga – Hauka laat. Kagu-Eesti mäed on küll tuntud, kuid maantee enne Antslat suutis mind ikkagi üllatada: tee lookles nagu purjus uss – oli mitmes kohas täiesti S-kujuline ning mitmeprotsendilisi tõuse ja langusi oli rohkem kui Abja ja Halliste vahelisel lõigul… Ja muidugi kohalikud liiklushundid! Kurvis, kus nähtavus on täpselt null meetrit ja vastutulijaid ei näe, otsustavad mõned “geeniused” möödasõitu teha. Paraku on liikluses piisavalt lambaid, kes ei ole seda kuldset tõde endale selgeks teinud 
.
Enne sihtkohta põikasime läbi Kobelast ühest pisikesest talust. Meid oli nädal aega varem Facebookis Antsla rahva grupis külla kutsunud perenaine Katriine, kes reageeris meie vaatamisväärsuste otsimise üleskutsele.
Motorola otsustas, et auto on tema kindlus ja ei väljunud, aga ülejäänud Viisik läks fauna-tuurile. Kuna meile loomad meeldivad, siis oleks olnud patt jätta võimalus kasutamata. Seal oli kõike: kanad ja kukk, jänesed ja pardid, haned ja üks äärmiselt nukker, üksildane kalkun. Oli teine sellise näoga, nagu ootaks ta sisimas elult midagi enamat – näiteks kaaslast, kellega koos aega veeta ja sõbralikult kodu mängida. Loodetavasti tema unistus täitub! 
Enne teksti jätkumist pisike fotogalerii sõbralikest ja väga uudishimulikest loomakestest, kes ilmselt on inimestega harjunud ning iga külaline on nendele päeva tipphekt.
Läks omajagu aega, kuid ühel hetkel tuli jänkud ja nende sõbrad külaliste võõrustamisest puhkama jätta. Suund oli korraks Antslasse, kus Armsake tasus ära telkimisala eest (kesklinnast umbes 700 meetrit). Lõime telgi püsti, panime auto mootori uuesti tööle ja vurasime tutvuma vaatamisväärsustega, mida FB-s soovitati – Rõuge Ööbikuorg ja Suur Munamägi. Veidi maad sõites tabas meid aga karm reaalsus: meil pole õhtuks süüa ega midagi kosutavat vaimule. Otsustasime, et esimene lähim kauplus on meie sihtmärk. Meie teekonnal jõllas meid uhkes üksinduses, aga kurvalt Sõmerpalu ühekorruseline kauplus. Tegime seal tagasihoidlikud ostud. Kes võttis kala ja vorsti, kes leiba või saia ja kommi – igaühele midagi.
Ja siis algas tõeline trall. Panime tööle Waze’i. Mina isiklikult ei salli seda rakendust silmaotsaski, sest see on aeglane ja juhatab peaaegu alati valesti. Ja ta ei petnud mu ootusi! Waze juhatas meid üle raudtee ja suunas kohe vasakule asfaldi peale, mis oli küll sõidetav, aga kindlasti mitte mugav. Sõidame ja vaatame: meist paremale jäi suur mets, kohati lagendik ja suisa põllumaa, mille ees olid mingisugused tähistatud postid. Meil tõmbas seest õõnsaks. Pikemalt mõtlemata eeldasime: äkki on tegemist Vene piiriga?! Siis oleks küll kõik perses olnud. Väike vale liigutus või vale marsruut ja juba mõne meetriga eksides oleme ületanud Eesti Vabariigi piirijoone ja leiame end Venemaa territooriumilt (kuigi sisemiselt kahtlesime, sest olime teadlikud, et Võrule on kõige lähim Läti piir). Meie südamerahuks selgus, et tegu on hoopis Nursipaluga, mis on täiesti Eesti haldusalas ja millest paljud on kuulnud seoses harjutusvälja ja Kaitseväe lahinglaskmistega. Mure pühitud!
Aga kuradima Waze ei jätnud tembutamist. Selle asemel, et meid otse Suurele Munamäele viia, andis see rakendus marsruudiks ringiratast sõitmise. Ikka väga vihale ajas Õnneks oli meil elav päästerõngas – üks vanem proua seisis sõidukiga tee ääres. Kuigi tal oli tugev võro aktsent, sai Motorola temalt vajaliku info kätte:
“Sõitke otse ja umbes 5 km pärast pöörake vasakule.”
Töötas! Juhuuu! 
Möödusime Ööbikuorust, kuid esimene sihtkoht oli Munamägi, kuna see suletakse kl. 20. Ja olimegi Suurel Munamäel.
Esimene päev tehtud, kirev programm alles ees. Viisiku reis jätkub!