/ mai 26, 2011/ Inimesed & ühiskond/ 0 kommentaari

Tänase päeva algus (ainult see lõik, mitte järgmine, järgmine väga kurb :() oli tore, kui ärkasin esmakordselt endalegi teadmata põhjusel pool neli, misjärel kirjutasin Martale, et toon pesumasinale tööd pükste, rohelise tagi ja ühe dressipluuse, mille nimetus vist dressipluus ei ole, näol. Panin asjad kotti ja võtsin suuna linna poole, külastades enne vana sõpra, kellele olin lubanud kolmapäeval (ehk eile) külla minna.

Astusin kohale jõudes uksest sisse, mustade riiete kott käes. Esikus ei olnud kedagi. Ka köögis mitte. Plaanisin tavapärasel moel öelda, et “on aeg üles ärgata, väljas ilus ilm! Päike paistab ja puha” kui äkitselt silmasin toredat sõpra toas näoli maas lamamas, tema kõrval ka tool koos paari riideesemega pikali. Lasin musta riiete koti käest lahti, mille seisu asukohaks jäi pliita esine, ning läksin tuppa sõbra poole.
Peale tooli eest nihutamist astusin sõbra juurde, mille ajal märkasin tema vasaku silma kinnisolekut (ei oskagi nii täpselt sõnastada) (ütleme, et sikkus silm), nagu oleks sõber peksa saanud.
“On sul kõik korras?” oli minu esimese reaktsiooni esimene küsimus. Sellele ma täpselt vastust ei saanudki. Sõber oli pikali maas, suust tuli kohati vähe võitu valget vahtu, üritas rääkida ja liigutada, kuid jõudu selleks oli liiga vähe. Võtsin tema kaenla alt kinni, üritades aidata teda voodile istuma, mis ei olnud sugugi kerge, kuna jõudu tal praktiliselt ei olnudki, mistõttu ei võtnud ta isegi jalgu alla.
“Aita nüüd palun kaasa” alustasin ma, “ma ei saa sind niimoodi püsti aidata, kui sa jalgu alla ei saa!”
Üritas mis ta üritas, kuid jalgu alla saada oli väga keeruline, mida ka täielikult mõistan.
“Võta toolist kinni!” sõnasin ma, et saaksin mõne sekundi käsi puhata. Seejärel taaskord võtsin tema käe alt kahe käega kinni ja suure vaevaga suutsin aidata sõbra voodi peale istuma.
“On kõik korras?!” oli mu taaskordne küsimus.
Tema enda meelest oli temaga kõik korras, millega muidugi mina ei nõustunud. Siis valisin 112 – Eesti hädaabinumbri, millele andsin teada aadressi ja korteri numbri, kuhu kiirelt kiirabi ootan. Sõbra suust tuli endiselt vähesel määral valget vahtu, mis juba varem näis olevat infarkti tunnusmärk. Tundus sedasi, aga kindel ei olnud.
Sõbrale tegevuse andmiseks kuni kiirabi saabumiseni andsin talle oma koduvõtmete küljest kollase nn. stressipalli, et ta saaks seda pigistades tegevust leida. Ta üritas palli pigistamise ajal juttu ajada, mis mulle kui kuulajale oli raskesti arusaadav, kuna tema sõnad kadusid –  ta nn. sonis, kuigi seegi ei ole õige sõnastus, kuna sõber teadis, mida räägib. Lihtsalt tema sõnadest oli raske aru saada.
“Pissihäda on!” lausus väga hea sõber lõpuks, kelle seejärel vetsu aitasin, oodates ise sõpra esikus, kus minust allpool ajasid juttu ja suure tõenäosusega lakkusid sõbra alumine naaber Martin Trapets ja tema ühed suurimad sõbrad. Kuna sain mõni aeg oodata, otsustasin kiirabi ootades alla joosta ning anda sõbra alumisele naabrile teada, et kiirabi saabudes saada palun meedikud teisele korrusele, mida ta näis ka tegevat.
“Andsid sa talle peksa w?” oli ühe Martini sõbra küsimus taoliselt, “oled piisavalt kahtlane tüüp!”
“Sa ei ole ainus, kes nii arvab,” oli minu vastus. Mitte küll sellise sõnastusega, aga lause uba jääb samaks.
Oli möödunud ligikaudu 10-15, kõige rohkem umbes 20 minutit, kui oli kohal Kuressaare kiirabi kahe naisparameediku ning autojuhiga, kes igal võimalikul moel püüdsid aidata sõpra, kellel oli abi tõesti vaja. Peale parameedikute saabumist, kes seekord aitasid mu truu sõbra ise voodi peale, mõõtsid tal vererõhku ja tegid kindluse mõttes isegi EKG, millest mõlemate näidud näisid arstide juttude järgi olevat head.
Autojuht oli vahepeal jõudnud välja minna, et leida paari kainet noorukit, kes aitaksid vanema inimese auto peale tassida. Abimehed leitud, tehti veel viimased parameedikute poolt teostatud tegevused (mida täpselt tehti ei tea, kuna ma ei ole parameedik), et suure tõenäosusega hoida inimene teadvusel ja elus. Siis saabus sõbra kööki, kus istusin minagi, Martini üks sõpradest, kes sättis end seljaga köögilaua poole, kuhu olin jätnud sõbra toavõtmed, mille arstid soovitasid valmis panna, et peale lahkumist saaks ukse lukustada. Mõni minut hiljem, kui Trapetsi sõber hakkas lahkuma, märkasin  võtmete kadumist.
“Imelik? Ma just panin võtmed siia, nüüd on need aga kadunud!” Kuna Martini sõber oli sel hetkel ainus, kellel oli juurdepääs köögilauale ja lauale jäetud võtmetele, suundus minu esimene suurim kahtlus just sellele mehele, kelle nimeks hiljem võis osutuda Janno (vähemalt nii nimetas teda politsei), keda korterist lahkudes ja alumisele korrusele suundunud meest jälgisin, temale muidugi järgnedes.
Minu kahtlus osutus õigeks: sirutas käe välja ja viskas seina mingite plaatide vahele midagi, mis tegi kõll.
“Tema need võtmed võttiski?, kuid miks?” käis just sel hetkel minu peast läbi mõtted, kuigi kellelegi teisele ma seda öelda ei saanud. Nii palju oleksin pidanud siiski tegema, et oleksin pidanud kiirabiautojuhi endaga kaasa kutsuma, et näha, kes võtmed tegelikult võttis (sel juhul oleks mul tunnistaja, et mina võtmeid pihta ei pannud).
Siis asetati sõber käes kantavale kanderaamile (või mis iganes selle asjanduse nimi ka ei oleks), mida tassisid minu mäletamist nööda kiirabiautojuht, kaks leitud noormeest ning mina.
Peale sõbra kiirabiautosse viimist kanderaamiga, millele ta eelnevalt tõsteti, helistas üks arstidest taaskord politseisse just võtmete kadumise osas, kuna mainisin neile, et võtmed olid köögilaua peal, kuhu nad panid ja mõni minut hiljem olid kadunud. Kuna süüdistada ma kedagi ei saanud, olenemata nägemisest, et üks Martini sõpradest selle esimese korruse trepikojas mingite värgenduste vahele viskas. Siinkohal oleks olnud sõna-sõna vastu. Kuid tean, mida nägin-kuulsin ning üritasin selle ka meeles pidada.
Mõne minuti pärast oli kohal politseipatrull kahe noore ohvitseriga, kellest üks, veidi vanem ohvitser, küsis just Martini ning tema sõprade käest võtmete kadumise kohta.
Ka kahe nn. kantava kanderaami kantud noormehe käest küsiti sama asja, kuid nemadki ei teadnud maad ega ilma. Ja tõesti – nemad selles süüdi ei ole, kuna nemad seisid toas olles minu ees ja võtmete pihta panija seisis köögilaua ääres, mis andis seisjale vabad käed lauale sirutamiseks kellegi nägemiseta, kusjuures mina seisin puupliidi ja viimase vahel, mistõttu ei oleks olnud ka minul võtmetele ligipääsu.
Järsku, väljas olles, kui politsei uuris Trapetsi ja tema sõprade käest võtmete kadumise kohta, tuli mulle meelde ühe isiku, keda peale korterist lahkumist jälgisin, teguviis: ta viskas midagi seina ja mingite plaatide vahele midagi, mis maandudes kõlises.
Läksin esiku, nihutasin nimetatud asju ja vaatasin suure hoolega, kas leian midagi, mis oleks võtmetele sarnane. Käes! Paar sekundit hiljem leidsin võtmed, mis oli eelnevalt sinna visatud.
“Kuidas sa teadsid?” uuris üks Martini sõpradest, kuigi see võis olla ka Martin ise (ei mäleta nii täpselt).
Seletasin siis, et jälgisin üht Trapetsi sõpra, kellel oli võtmete kadumise ajal nendele ainuksena juurdepääs, ilma kellegi teise nägemata.
Seejärel võtsin oma musta pesu koti ja läksin M & M juurde, kes mu soovitud asjad masinasse pani ja hiljem ka kuivama asetas.

Nüüdseks on sõbra vahejuhtumist möödas peaaegu 12 tundi (täpsemalt öeldes: natukene vähem kui 8 tundi), ning olen saanud veidi mõtteid juurutleda:
1. Miks pandi pihta mu sõbra korterivõtmed? Kas sooviga mind võtmete varguses süüdi lavastada või sooviga pääseda hiljem sõbra korterisse, et seal veidi ringi tuhnida ja midagi pihta panna? Kas on üheks põhjuseks suitsud, mida ärandaja paaril korral küsis, kuid mida ma ei pakkunud või Martini ja tema sõpside sooviga minust lõplikult vabaneda, kuna keegi neist ei salli mind silmaotsaski.
2. Üks Martini sõpradest, kelleks oli just võtmete ärandaja, küsis, kas olen talle peksa andnud? Ta küll ei maininud silmaviga, kuid miks ta seda järeldas?  Tema lausest jäi mulje, nagu ta oleks teadnud täpselt, mis sõbral viga on.

Ja veel on üheks tähtsaks argumendiks fakt, et alates eilsest võib olla ka minu elu suures ohus, mida ohustavad eelkõige Martin Trapets ja tema sõbrad, eriti võtmete ärandaja, kuna mina olen ainus tunnistaja, kes teab, et tema on need võtnud ning mida ka politseile mainisin.
Siinkohal järjekordne teadaanne õiguskaitseorganitele: kui peaksin ühel ilusal või siis ka mitte nii ilusal ilmal teadmata põhjus(t)el sussid püsti viskama, oleks vägagi õige ja lausa tark tegu uurida Martinit, isegi tema ema, ning tema sõpru, minu surma kummalistel asjaoludel.

Ainus asi, millest ma ei ole veel aru saanud, on see, kuidas saab ühe inimesega juhtuda kaks sarnast juhtumit kaks korda? Kui tuletame meelde, siis esimene taoline juhtum leidis aset 2008aasta alguses, kui hea sõber Paavel, kellest kirjutasin postituses “Täna!”, otsustas oma elule kriipsu peale tõmmata. Eilne sündmus oli arvatavalt saatuse vingerpuss mu sõbrale ja mulle, aga kas ka Paavlile?

Kuid seda, kuidas mu sõbra tervis hetkel on, ei oska ma öelda. Sellest mõnel teisel päeval postituse järjeosas. Loodame aga kõike paremat ja soovime talle head paranemist!

/–/ Järgneb…

Jagage postitust

Kommenteeri