/ mai 21, 2013/ Inimesed & ühiskond/ 0 kommentaari

Birgit ÕigemeelEurovisiooni Eurofinaalist (nimetagem seda nüüdsest niimoodi) on läbi saanud, kus Eesti esindaja Birgit laulis end hämmastavalt 20-ndale kohale.
Tegelikult on üldse nii, et mul on Birgitisse täielik respekt ja austus. Millegipärast on mul tunne, et lisaks nendele on mul tema vastu ka tohutult suur kiindumus. Ta on mulle jätnud endast tõeliselt sümpaatse naisterahva mulje, kes hindab paljude väärtuste hulgast ka neid väärtusi, mida minagi – perekonda, sõpru, lähedasi. Ja kindlasti on mulle sügavalt muljet avaldanud ja mõjunud tema eurolaul, mille on kirjutanud Mihkel Mattisen ning Silvia Soro. See, kuidas ta seda lugu esitas, see oli midagi enamat, kui ainult esitus – ta oleks rääkinud justkui oma elust, mis peamiselt sai ju alguse 2007.aastal TV 3 saates “Eesti Otsib Superstaari”, mille ta võimsalt ka lukku pani, kuni praeguseni ajani, mil ta on Eestis igati arvestatav laulja ja konkurentsiks paljudele teistele muusikutele ja nüüd veel ka väikese beebi ootel, mis on imetore ja rõõmusündmus igale emale-isale.
Olen siin viimastel nädalatel ikka mõelnud, et oleksin ma laulutekstide autor, kui tõesti oleksin, mida väga-väga sooviksin, siis Birgit on tõepoolest see artist, kellega sooviksin meeletult kohtuda ja temaga vestelda. Lihtsalt vestelda. Ja muidugi temaga koostööd teha oleks suur au. Mul on kange kihk kirjutada talle koostöös Mihkel Mattiseniga üks ballaad, mida ta võiks esitada koos Terminaatori endise liikme Harmo Kallastega, sest mõned päevad tagasi leidsin YouTubest “Laulupealinna” saatest loo, euroloo “Keelatud Maa” (mille heliloojaks muideks Harmo Kallaste on), ning minu meelest sobivad Birgit ja Harmo sama identselt ballaade esitama kui vesi klaasi. Nende esitus on tõetruu, aus ja siiras, midagi südamele ja hingele, midagi, mis teeb meele küll nukraks ja tuletab meelde asju mu oma elust, mida parema meelega meenutada ei sooviks, sest need on olnud liiga head, et olla tõsi, ja liiga valusad, et nendele mõelda. Nende kahe esitus toob pisara silma ja hinge tühjusesse. See aga näitab, et mu hing on siiani tühi. Tükike minust on puudu. Jälle! Jah, jälle. Oli üks aeg, ammu-ammu, kus ma seda tühjust ei tundnud, sest selle täitis üks tüdruk, nii soe ja hell, kelle olemasolust oleksin võinud vaid und näha. Õnneks see ei olnud uni. Ta tuli, oli ja nägi ning lahkumisel võttis kaasa mu südame, seda kahjuks tagastamata (mis on ta mu südamega nüüdseks teinud, kes seda teab :(). Kahjuks see aga lõppes ja sellel ei olnud õnnelikku lõppu, nagu muinasjuttudel olema peaks. Oli kurb lõpp, sest tüdruk lahkus põhjustel, mida ma keelata ei saanud. Öeldakse küll, et kui inimest armastad, ka koos tema vigadega, siis tuleb tema eest võidelda. Jah, ma ei ütle, et sellel lausel tõepõhja all ei ole või et see vale oleks, kuid teinekord on elus hetki ja olukordi, kus niimoodi käituda oleks väga isekas. Ja ma ei saa ju käituda isekalt tüdrukuga, kes tõi mu ellu õnne ja armastuse, rõõmu ja mis peamine – elu ja elu mõtte. See, nii nagu räägib ka laul, mida Birgit ja Harmo esitavad, mis mul neiuga oli, oli keelatud maailm. Ja sellest keelatud maailmast oligi ainult üks väljapääs – mitte mängida isekat ega lasta saadal haiget tüdrukul, keda ma mitte ainult ei armastanud, vaid kellesse iga päevaga aina uuesti ja uuesti armusin, nii tuligi lasta tal lihtsalt minna. Jah, tuli lasta minna. Kurb, aga tõsi. Ja keegi polegi öelnud ega väitnud, et elu on õnnelik ja õiglane. Ja just seda minu meelest Birgiti laulude mõtetest, eriti tema euroloost ja “Keelatud Maast” (originaalis esitab seda Maarja-Liis Ilus), mida ta esitas koos Harmo Kallastega (kusjuures Maarja-Liis Ilusa puhul mina seda tundnud ei ole), välja võiks lugeda… Ja usun, et seetõttu pean temast kui lauljast ja kui inimesest väga palju lugu (kuigi ma ei ole teda kunagi päriselt kohanud :() Loodame, et kunagi see juhtub, et kohtun temaga silmast silma ja saan temaga vestelda tunde teemadel, mis meid mõlemaid köidavad ja huvitavad. Ja mõtlen vestluse arendusi mitte nagu staar ja austaja, vaid kui sõbrad, kellel on ehk ühised mõtted ja sarnased (elu)väärtused. Mu süda nutab ja hinges sajab vihma, sest olen kaotanud mõned aastad tagasi endast suure osa, mis lahkus koos neiuga, kuid lohutan end sellega, et vähemalt sain ma kogeda seda, mida paljud juba varem on tundnud. Ma igatsen taga neid aegu, kus mul oli inimene, kes andis elu mõtte, kuid olen siiani õnnelik selle
üle, et sain kogeda midagi imelist. Seda imet nimetatakse armastuseks.
Ja sellise hea positiivse feelingu oma ballaadide ja duettitega Birgit mulle annabki. Võtke või jätke, aga minu jaoks nii see on. Ja üsna kindlalt võin väita, et nii ka
jääb.

Siin siis lugu “Laulupealinna” saatest, mida esitavad Birgit ja loo autor Harmo Kallaste

Jagage postitust

Kommenteeri