Allikas: majandus.postimees.ee
Eestis on jaekaubandusturul käimas tõeline gladiaatorite lahing. Suured ketid konkureerivad verd valades kasvõi iga püksinööbi pärast.
Loomulikult pakitakse see kõik ilusa reklaammulli sisse: meil on “püha eesmärk” pakkuda parimat teenindust ja veel paremaid kaupu kogu Eestis! Ja muidugi ei jää sellest gladiaatorite lahingust puutumata ka meie kodune Saaremaa.
Mul on vahel tunne, et Kuressaare on statistiliselt elaniku kohta Eesti kõige tihedama poodide arvuga linn. Eesti Linnade ja Valdade Liidu andmetel elab 2026. aasta seisuga Saare- ja Muhumaal kokku 34 300 inimest. Ja selle pisikese puntra peale laiutab meil siin Kuressaares tervelt viis suurt ketti: Coop juhib vägesid 6 poega, Maximal ja Rimil on kummalgi kaks tükki ning Lidl ja Selver hoiavad lippu kõrgel ühe poega. Kõik nad võistlevad hambad ristis selle nimel, et meie oma rahakotid avaksime ning suuromanikud ja korporatsioonide pealikud veelgi rikkamaks teeksime. Aga täna räägime konkreetselt Rimist.
Ühel ilusal hommikul vaatasin seda mitme kuu jooksul kogunenud pudelimerd – see seisis seal nurgas sama kõigutamatult nagu Jürgen Ligi, kes ei kavatsegi kütuseaktsiisi grammigi allapoole sikutada, kuigi Läti ja Saksamaa ammu hindadega tarbijale vastu tulevad. Ja kuna Ligi arvates “tark inimene Lätti odavat kütust tankima ei sõida”, ei jäänudki mul Saaremaal muud üle, kui võtta ette see suurem taararändepäev kohalikku Kuressaare automaati. Seisan siis automaadi ees, lükkan pudeleid sisse ja ennäe – ekraanile kuvatakse järjekordne “tulevikulahendus”. Mõte oli umbes selline: “Skaneeri poeketi äpiga ekraanilt QR-kood ning lisa kõikidelt botsikutelt saadud summa oma kliendikontole Sinu Rimi rahana.”
Mõtlesin, et ah, mis seal ikka – teeme eksperimendi! Vaatame, mis trikiga seekord tegu on. Mõeldud, tehtud! Taarat oli mul kokku umbes 18 euro eest. Otsustasin riske hajutada: 10 eurot suunasim otse Rimi kontole ja ülejäänud 8 eurot võtsin vana hea pabertšekina.
Tuleb tunnistada midagi positiivset ka: see virtuaalne raha tiksus mu Rimi kontole kiiremini kui Jürgen Ligi jõuab Stenbocki maja kabinetis istudes ja ainult oma ninaette vahtides avada poest ostetud lihakonservi. Aga sellega see pidu ka lõppes.
Helistasin pärast Rimi klienditeenindusse ja küsisin otse: mis mu rahast edasi saab? Ja sealt tuli läbi lillede sulaselge tõde. Kuna see summa läks Rimi boonusraha arvele, on see nüüd juriidiliselt poeketi oma. Tee mis sa tahad – lase või Ligi konserv jahimehe püssist puruks – seda raha sa oma näppude vahele või arveldusarvele kunagi tagasi ei saa. Suurärimehed pistsid mu eurod ametlikult oma taskusse ja vastu sain digitaalsed numbrid äpis.
Järgmise sammuna tegin kontrollostu. Kuna Rimi reeglite kohaselt saab boonusrahaga katta kuni 99% ostu summast, tabas mind kassas järgmine reaalne laks: ma ei saanud oma ausalt teenitud taararaha kasutada täies mahus! Ärihaide toitmiseks pidin oma taskust ikkagi veel 5 senti pangakaardiga juurde köhima.
Ja et asi oleks täiuslik: see “Sinu Rimi raha” ei ole igavene. Täpselt nii, nagu aeguvad tavalised virtuaalpunktid, aegub ka reaalselt ostetud pudelite pandirahast konverteeritud virtuaalraha. Kui õigel ajal poodi ei jookse ja seda ära ei kuluta, jääd oma viimastest pennidest ka ilma. Kapitalism oma kõige puhtamal kujul!
Mida ma sellest kõigest arvan?
Kui see võimalus turule tuli, olin ma äärmiselt skeptiline. Miks peaksin ma vabatahtlikult andma poele intressita laenu ja vahetama pärisraha mingite digitaalsete kupongide vastu? Olin ju selle pandi eest korra juba reaalses valuutas maksnud. Pärast seda eksperimenti ei muutunud mu arvamus karvavõrdki – pigem läksin poekettide suunal veelgi kriitilisemaks.
Seega, minu kindel soovitus kõigile: ärge laske oma raha virtuaalselt kliendikontole kanda. Tõmmake jalad kõhu alt välja, tehke need paar vajalikku lisaliigutust ja võtke taaraautomaadist alati pabertšekk. Selle tšeki eest saate poekassast vastu reaalse sularaha, mis ei aegu, ei sea piiranguid ja mida saate kasutada igal ajal ja mistahes muus poes. Ärgem tehkem ärihaide elu liiga mugavaks!