Reedesed trallid tehtud, Suure Munamäe tippu ronitud, Ööbikuorus säärelihastele valu antud, hilisõhtul Võru Selveris nagu kummitus ringi kolatud ning Kellil ja Armsakesel Terminaatori esinemisel käidud… Pühapäeval sai esimest korda elus helikopteriga taevas tiirutatud ning Kelli sai kätt proovida miniettevõtluses. Kell 14 vajutasime Antslas gaasi põhja ja võtsime suuna Pärnu poole, kus meil oli planeeritud kaks tundi vaba aega. Ja siis otsejoones praamile. Kuressaares tagasi olime kell üheksa õhtul. Kokkuvõttes jäime reisiga väga rahule.
Kuid tegelikult oli just laupäev see peamine põhjus, miks Viisik ratastel (Ailar, Armsake, Kelli, Zanussi, Motorola, lisaks kaasas olnud Crenna) üldse selle pika teekonna ette võttis. Tahtsime esimest korda oma silmaga näha ja kogeda seda melu, mida meedias igal aastal kajastatakse ning millest sotsiaalmeedias räägitakse sellise õhinaga, nagu jagataks seal tasuta kütust – Antsla Hauka laat.
Laupäeval ajas Viisik end tasapisi üles. Ametliku laadaavamiseni oli jäänud umbes tund-kaks. Meie naabrid Jaani talust olid juba ammu platsis ja püstitasid oma müügiputkat sellise õhinaga, nagu osaleksid nad olümpiamängudel. Laupäev oligi meil planeeritud selline päev, kus autoga ei liikunud me mitte kuhugi – masin seisis kindlalt paigal ja kõigil Viisiku liikmetel olid täielikult vabad käed. Kes sõi hommikust, kes jalutas ringi, kuid igaühel oli tegemist. Sekundid möödusid, minutid lendasid ja pooltunnid kadusid nagu palgapäev, kuni lõpuks saabus hetk sammuda kesklinna poole, mis asus meist umbes 700 meetri kaugusel. Kindlat plaani ega reegleid polnud – igaüks otsustas täiesti ise, kuhu läheb või mida teeb. Zanussi ja Motorola kadusid oma äranägemise järgi, Kelli sammus sinna, kuhu mõttelend teda parajasti tüüris (muretsemiseks pole põhjust, laps on mul digitaalselt rihma otsas – telefonis on jälitus peal ja kui ta peaks ära eksima, leian GPS-i järgi Antsla vahelt üles), Armsake haihtus hoopis teises suunas ning mina võtsin suuna sinna, mis jäi meie telkimisalale kõige lähemale.
Üks esimesi kaupmehi, kellele otsa komistasin, oli vanem härra omaenda pruulitud koduõllega. Kuna mul suurt õlleisu polnud, pakkus ta mulle viisakalt keelekastet proovida. Sellega minu visiit tema laua juurde ka piirdus – see kraam maitses nii, et võttis näo krimpsu nagu sidrunit hammustades, ja nii ma sammusin kiirelt edasi. Järgmine rida oli suunatud pigem riietele ja kleitidele… seega valdavalt naistele. Tundsin end seal nagu mees kosmeetikapoes, mistõttu mina sealt endale midagi asjalikku ei leidnud. Tänavad aga looklesid lettide vahel nagu lõputu rästas. Müüjaid oli kohale lennanud nii Eestist, Läti piiri tagant kui ka ilmselt kaugematest galaktikatest. Usun, et enamik kauplejaid lahkus Antslast rahakott nii punnis, et püksirihm andis järele. Seal leidus tõesti kõike: suhkruvatti ja mudelautosid, pisikesi pehmeid loomakesi ning sellises koguses kaelakeesid ja võtmehoidjaid (ostsin endale ja Kellile ühe), et võtab silme eest kirjuks. Ja otse loomulikult toitu – sest ilma söögita on eestlane laadal kuri. Tegin endale ühe mõnusa šašlõkiprae. Maksis teine mälu järgi 10 eurot, aga ports oli nii hiiglaslik, et selle hävitamine oli nagu poolmaraton. Aga oli maitsev!
Pärast maitsvat ja kosutavat šašlõkirallit liikusin edasi ja sattusin tüübi juurde, kellel oli papusid müügil rohkem kui mitmes Pepco poes kokku – riiulid lausa ägasid koorma all. Leidsin endale jumala ägedad tossud, mis olid laadamõistes ka hinna poolest täiesti mõistlikud, kuskil 29 euro kandis. Tõesti oleksin need ära ostnud, aga mind tabas klassikaline ebaõnn: neil polnud ühtegi suurust, mis jääks alla 41 numbri. Tundub, et väiksema jalaga mehed laadalt tosse ei saa 
. Filmisin neid igaks juhuks tuleviku tarbeks üles, et kui kuskil trehvan, tunneksin ära, aga edasi pidin sörkima tühjade kätega .
Lahkusin sealt küll veidi nukra meeleoluga, kuid see ei kestnud kaua. Ringi vaadates tabas mind reaalsus – see rahvamass, mida Hauka laat kohale meelitab, on midagi kosmilist. Antsla laiad tänavad olid järsku nii kitsad, et laadalistest möödatruntsimine nõudis tõsiseid manööverdamisoskusi 
.
Nii ma tuiasin lauast laua juurde pool päeva, kuni jõudsin loosiletini: 10 eurot pilet ja iga loos võidab. Jälgisin enne mind olnud ohvreid. Üks võitis, kui mälu alt ei vea, puidust lõikelaua. Minu peas ringles klassikaline mõte: “Ah, pekki kah, elame ainult kord, proovime ära!” Sedelit lahti harutades olin kindel, et ju minagi saan mingi lõikelaua või odava kruvikeeraja, aga võta näpust – sain hoopis väidetavalt 95 eurot maksva kaasaskantava grilli. Nüüd seisab see elutoas nagu ausammas ja ootab paremaid päevi. Kas see kunagi ka tuld näeb, on iseasi, sest ma olen grilli ääres sama osav kui karu balletis… Kuna tegu on suure ja omajagu raske kolakaga, oli sellega mööda laata ringi marssida täielik piin. Nii ei jäänudki muud üle, kui tassisin grilli autosse, marssisin platsile tagasi ja jätkasin sealt, kus pooleli jäin.
Järgmisena komistasin otse Jüri Ratase telki, kus jagati tasuta nänni. Ega mina teistest eestlastest sitem pole – tasuta asjad teevad ikka meele heaks – ja skoorisin endale Jüri pildiga šopingukoti. Igati väärt kraam… Pühapäeval oli mees ka ise kohal ja mulle tegelikult meeldis, et ta viitsib tavaliste inimestega juttu puhuda. Iseasi muidugi, kas ta seda ka siis teeks, kui valimised ukse ees ei koputaks.
Aeg aga lendas käest nagu sügisene leht, sest lähenes hetk, mida ootasin põnevusega, kuna polnud seda oma silmaga varem näinud – romuralli.
Ka Kelli ja Armsake tulid kaasa vaatama, kuidas plekki mõlki löödakse. Enne suuremat andmist õnnestus meil aga ühe võistlusmasina ja selle tiimiga lähemalt juttu teha. Meeskonna nimeks oli Potsu Racing ja üks lahke kutt lubas meil oma autoga täiesti vabalt tutvuda – saime isegi sisse kiigata ja lubati lahkelt pilti ka teha, mille muidugi siia postitusse üles riputan! No kuule – ma poleks elus uskunudki, et ühe auto seest saab praktiliselt nii puhtaks roogitud. Võrreldes tavalise tänavamasinaga polnud seal sees mitte poolt s***agi – puhas lagedus ja turvajuhtmestik. Täielik minimalism ratastel, nagu tühi plekist kuur. Enne lahkumist tegi Potsu Racingu meeskond Kellile veel eriti magusa üllatuse ja andis talle kaasa peoga kommi ning muud head-paremat. Tänasid meid veel südamest, et huvi tundsime. Vaat see oli alles lahe ja vahetu suhtlus, mis tegi tuju kohe heaks. Ja asi pole üldse nendes kommides või tasuta nännis – täpselt nii, vabalt, avatult ja viisakalt tulebki rahvaga suhelda. See jätab inimesele lihtsalt südamesse sooja tunde.
Enne starti lükati lavale Põhja-Tallinn, kelle püha kohus oli publik üles kütta, ent minu meelest kukkus see üritus kolinal läbi. Nad sakivad live’is täpselt samamoodi nagu Singer Vinger, keda ma aasta tagasi Kuressaare Merepäevade avapeol kuulasin – no üldse ei edene. Raadios on lood täitsa kuulatavad, aga otse lavalt… täielik pidur. Tõelise elamuse ja peo käivitavad ikkagi sellised hiiud nagu Smilers, Justament, 2 Quick Start ja isegi Ott Lepland suudab rohkem rahvast käima tõmmata. Rääkimata Terminaatorist, kes tõmbas Hauka laadal peo käima juba reede õhtul. Meie telk asus esinemispaigast umbes 500 meetri kaugusel, nii et reedesed lood tulid meile põhimõtteliselt otse magamiskotti kätte. Muidugi polnud see ainus muusikaline pähkel, mida korraldajad rahvale orgunninud olid. Lisaks muudele nimedele astusid üles ka eurolaulikutest Vanilla Ninja neiud ja hingetu Nexus. Viimase kontserdil käisin suvetuuri “Juhtmed sassis” ajal, kui Kuressaare lossihoovis andsid kuuma Toe Tag, Terminaator ja seesama Nexus. Mäletan selgelt, et pärast 2006. aasta mais Kuressaarde kolimist oli see minu elu kõige esimene vabaõhukontsert. Jäin tollal mega rahule.
Aga tulles tagasi selle laupäevase romuralli juurde – lõppkokkuvõttes olid surmigavad nii see ralli kui ka Põhja-Tallinna esinemine. Samas, olgem ausad, romuralli jaoks valitud plats oli nii pisike, et autod mahtusid seal hädavaevu ringi keerama, rääkimata mingist tõsisest romutamisest. Romurallil peab olema ruumi paugutada, et publikul tekiks närvikõdi ja veri hakkaks vemmeldama. Kuna mingit elamust ei tulnud, tegin juba poole pealt sääred. Sellega oligi minu päev suures plaanis purgis, kaupmehed panid luuke kinni ja laadamelu tõmbas otsad kokku.
Plaanisin alguses siia postitusse lisada enda filmitud jupikesi sellest autode lammutamisest, aga oh sa poiss – selgus, et keegi on terve selle hullumeelsuse juba täies pikkuses YouTube’i üles laadinud. Seega, kellel närv kannatab ja tahab näha, kuidas Žigulid ja roostes Mazdad, aga ka teised autobrändid seal üksteist kasti keerasid, siis klikake aga julgelt allolevale videole ja vaadake terve üritus oma silmaga algusest lõpuni ära
Hauka laat on täiesti omaette ooper, kuhu tuleval aastal võib-olla naaseme uue hooga. Müüjaid on sadu (võib-olla isegi tuhandeid 
), toidualasid metsikult ja melu meeletu. Esimene päev on selline, kus ei suuda kõike hoomata, sest see territoorium on lihtsalt hiiglaslik. Kuid mälestused on head ja kogemus – kui need paar igavat asja maha arvata – ülimalt positiivne.
Leian, et on igati sobilik see Viisiku eepiline postitusteseeria lõpetada lauluga “II dimensioon”.