«Inimene, kes järgib pimedust, ei saa kunagi nii tugevaks kui see, kes järgib valgust»
Tere tulemast selle aasta esimesse ja viimasesse novembrikuusse. Õpilased viis päeva koolis käinud peale nädala ajalist puhkust. Nüüd võib kindlalt väita, et miniseelikud on tänavatel selleks aastaks kadunud ja ilmad muutuvad vaikselt järjest külmemateks, kuni lõpuks on atmosfääris temperatuur nii palju alla null kraadi, et saaks tekkida väikeste jääkristallide kogumik, mis rahvale on enim tuntud nime all lumi. Selline valge
Tänane septembrikuu õhtu on veidi tuuline ja tiba külm, aga mulle meeldib. Selles on mitu looduslikku omadust – tuul, külmus, Kuu, pilved -, mis teevad ilma nauditavaks. Kui muidugi osata nautida. Päeval paistis nii ere päike, et ilma päikeseprillideta jää või pimedaks, nüüd aga on taevas vana Kuu, mis mu korteri aknast otse sisse piilub… Ilus ja igati ideaalne õhtu
Praegune maailm on meeletu, meeletu, meeletu maailm. Kõikidel on kusagile kiire: kes kiirustavad peale esimese tööpäeva lõppu teise peale, kes sõidavad reedeti maakodudesse maaelu elama ja maaelu toiminguid tegema. Minul endal muidugi isiklikult otseselt maakodu ei ole, samuti ei jookse mina ühe töö pealt teise juurde, millest veidikene on mingil määral kindlasti kahju. Minu meeletuks, ja veelkord meeletuks maailmaks on
Viimased paar päeva on olnud väga teguderohked, õnneks, olen käinud siin ja seal, näinud teist ja kolmandat, ja olen viibinud iga nurga peal. Eht, eks? Ainult üks asi on mind juba tükk aega vaevanud. Nimelt, teate, ma muidugi loodan, et see ei ole nii, aga mulle on sügavalt näima hakanud, et mul on tekkinud või hakkavad tasapisi välja lööma tunded
Mõnusalt kena ilm oli üleeile: kevadsoojus, mida õues liikudes ilma mingite eranditeta tunda oli, päike, mis terve korteri akendest sisse piilus ja selle, isegi õhtul, mingi kuue ajal veel, kui “Sõprade” järjekordset episoodi vaatasin, valgena hoidis, veidikene tuult, mis juukseid sasis ja puulehti liigutas. Mõelda vaid, et aeg läheb nii kiiresti… Pool märtsikuud juba läbi. Alles oli aastavahetus ja Eesti
Oeh… Minuga midagi väga ränka vist lahti. Mu pea on tühi nagu tühjaks tehtud prügikast. Ei mingeid mõtteid, millest kirjutada. Mitte midagi. Isegi mitte pauku ega lõhustumist, mitte mingit efekti. Kahju Aga täna käisin Rando pool, kes mulle helistas ja korraks läbi kutsus. Jõime teed, sõime Evelini valmistatud frikadeli suppi, mis oli oi mai gaad kui hea! Kairi, kes muidugi
Käisin eile raamatukogus, taaskord, ja laenutasin kaks astroloogiaga seonduvat teost, millest üks – “Õnne ja armastuse horoskoop” tundub jama olevat, vähemalt esialgu vaadates, mistõttu jätan selle teose vahele ja asun teise raamatu juurde, millel nimeks “Sünnikuupäeva saladused”, mis annab lugejale ülevaatlikult ja lühidalt, ent suhteliselt põhjalikult teada, missugune peaks olema inimese iseloom ja isiksus, missuguseks kujunevad inimese elukäigu teel suhted