Allikas: Õhtuleht.ee
On aasta 2007. Talv. Eestis kehtis veel kroon. Lund suurt maas ei olnud, nagu kohane Saaremaale (antud hetkel rääkides Kuressaarest), kuigi õhtuti olid teed libedad. Tol ajal üürisime Paavliga (ametlikult ja tegelikuklt oli ta nimi Pavel, aga ta eelistas kahe AA-ga, sest see ei kõlanud tema meelest nii venemaalikult), kes põhiliselt enda kaasabil otsustas lõpetada oma eluküünla, millest saab lugeda postitusest “Täna!” (NB! Soovituslikult mitte soovitatav nõrganärvilistele!), mis on mu elu kõige raskemast ja traagilisemast ajast nn. esimene osa nelja osalisest postituse jadast, kaht elamist kahe peale kokku: üht maja kesklinnast paari kilomeetri kaugusel ja korterit põhimõtteliselt kesklinnas. Korter oli küll ühetoaline, kuid seal oli olemas kõik eluks vajalik: söögilaud, mida mina kasutasin enamasti arvutilauana, köök moodsa tehnikaga, sitamaja ja duširuum ühes ruumis põrandakütte ning konditsioneeriga, kus tavaliselt alati suitsu tegin, sest kondekas viis kogu suitsu ära. Põhimõtteliselt oli siis nii, et Paavel elas renditud majas ja mina korteris, aga aeg-ajalt tegime vahetust või käisime üksteisel külas. Üldjuhul käis Paavel külas mul, sest ostsime kahe peale Vesteli teleka, mis kahjuks nüüdseks pillid varna on pannud ja otsustas minna igavesele välja teenitud puhkusele ja mille sättisime ülesse kesklinna korterisse, sest seal oli olemas kõik vajalikud Starmani ühendused. Ta oli aga huvitatud Viasati dokukanalitest (meil oli tellitud ka see pakett), mida renditud majas ei olnud (seal oli telekas küll olemas, aga tavaantenni kanalitega ehk siis TV3, Kanal 2, ETV jms.).
Kõik see, mida järgnevalt kirja panen, on tõestisündinud lugu ning seda ei ole soovituslikult tark lugeda alaealistel või (kui, siis) ainult täiskasvanu (ema või isa) juures olekul, kes vajadusel seletab lapsele toimuvat..
Kõik see toimus umbes kuu aega enne traagilisemaid sündmusi minu elus, mis siiani mõjutavad mu normaalselt elu, põhiliselt just tüdruku poolt, kellest on selles blogis palju juttu olnud. Olen ta nimetanud Anonüümseks Tüdrukuks…
Anonüümne Tüdruk oli kolinud minu juurde korterisse oma lastega. Armastus tundus olevat suur. Aga oli üks õhtu, mis on lisaks muudele sündmustele meeles samahästi, kui kõik see, mis juhtus hiljem. Olin küll juba tol ajal suitsetaja, ent täielikult karsklane. Ma ei tarbinud tilkagi alkoholi, isegi mitte siidrit. Seevastu neiu polnud. Ta oli võtnud mõned sidrad. Ka Paavel oli meie juures. Kuna soovisime Anonüümse Tüdrukuga olla omaette, nagu äsja armunud inimesed ikka, siis me mitte ei ööbinud korteris, vaid läksime ööseks majja. Lapsed jäid Paavli valvata, kellel polnud selle vastu midagi, sest öösel tuli mingi tema jaoks väga huvipakkuv okumentaalfilm Viasat History pealt, mida ta kindlasti vaadata soovis. Suundusimegi õhtul, kui lapsed magasid juba vaiksel ja tasasel sammul maja poole, mis kesklinnast asus umbes paari kildi kaugusel. Neiu võttis kaasa ühe siidripudeli, mis tal veel joomata oli.
Pisike 14-tolline telekas, mille Saaremaal Nasva Pagaris praktikandina (olen õppinud pagar-kondiiter eriala, mille jätsin pooleli, Õisu Toiduainetööstuse Koolis) töötades omale ostsin, sest mul tol ajal polnud telekat ega midagi ettevõtte poolt antud elamises, oli minu praeguse mälu järgi vist lisaks elektripliidile ainuke elektrooniline seade selles majas. Istusin tugitooli ja vaatasin sealt Bingo Lotot, mille lõpus tegin veel emale helistades pulli, et võitsin äsja Bingo Lotoga jackpoti, mis vist oli paar miljonit Eesti krooni. Ja ema muidugi uskus!
Möödusid minutid ja tunnid. Anonüümne Tüdruk oli ära joonud paar-kolm siidrit kindlasti. Ja arvestades alkoholi mõju naistele, siis oli veidi vindine, siiski täielikult mõistuse juures ja suutis väga selgelt mõelda (mida tegelikult suudavad vähesed). Ta tuli minu juurde ja istus mulle sülle. Me suudlesime, mis meie puhul vähemalt minu jaoks on alati olnud väga kirglikud ja emotsionaalsed, sest just Tema oli ja on siiani mu elu armastus. Suudlesime pikalt. Usun, et mingi 15-20 minutit kindlasti ilma muu tegevuseta. Ainult suudlemine!
“Tahad Sa seda?” küsisin ilmselt mina Tema käest.
Muidugi ta soovis! Tõusime aeglaselt püsti, samal ajal suudlemist jätkatest. Suur ja lai voodi oli täpselt minu seljataga (ehk siis tugitooli taga) paari meetri kaugusel. Kõndisime sinna. Ma viskasin end pikali. Ta mängis minuga väga põhjalikult: suudles mind huultele, hakates vaikselt liikuma rinna poole. Korraks tõusin istukile, sest võttis mul seljast t-särgi. Ta mängis mu nibudega, mis oli väga kirglik ja romantiline. Vaikselt liikus allapoole. Jõudis siis mu riistani. Mängis sellega. Võttis mul teksad jalast. Ja mängis siis mu riistaga edasi seda püksist välja võtmata, mis mulle väga meeldis, sest riistaga mängimine läbi pükste oli väga erutav. See aina suurenes ja suurenes. Lõpuks oli see suurem kui Eiffeli torn… 
Ei, pükse jalast ei võtnud. Siis tegime vahetuse – tema alla ja mina peale. Jälle suudlesime, samal ajal tema rindu riiete alt katsudes. Suudlemine jätkus. Ühel hetkel otsustasin teha ühe sammu kaugemale ning liigutasin oma kätt tema rindadeni pluuse alt. Ainus, mis eraldas minu kätt ja tema rinda minu käest olid rinnahoidjad. Siis vaikselt andsin märku, et ta tõuseks, et saaksin temalt pluusi seljast võtta. Minule üllatuseks sai ta mu märguandest aru ning tõusis istukile. Pluusi võtsin talt seljast.
Mina olin ainult aluspükste väel ning temalt oli eemaldatud ainult pluus, millele üsna kiiresti järgnes rinnahoidja eemaldamine, sest nendega mängimine ja nende nn. lutsimine oli parem ja mugavam ilma rinnahoidjata. Need olid minu jaoks ideaalses proportsioonis: ei olnud pisikesed nagu herned ega liiga suured nagu arbuusid. Selline keskmine, nagu melon näiteks. Muidugi mitte kollased, aga super rinnad. Mängisin nendega, kuni lõpuks suundusin allapoole, mis on ju seksi juures inimestele see kõige tähtsam osa – allpool vööd asuv osa. Meestel peenis ja naistel tupp. Tõmbasin talt vaikselt ja targu, üritades olla sellega romantiline, püksid jalast. Nüüd oli ka temal jalas ainult püksikud. Rinnad ja kogu keha paljas, mida võis silmadega ainult imetleda!
Vaikselt suundusin allapoole ja õrnalt ja hellalt eemaldasin temalt püksikud, nii et nüüd oli Anonüümne Tüdruk üleni paljas nagu punane mõne vanamuti aiamaal kasvav porgand. Rinnad ja tutt – kõik oli näha ja kõik, mis oli näha, oli nii ilus. Ta ajas jalad laiali ja ma sukeldusin tema jalgade vahel, jalas endiselt ainult aluspüksid. Hõõrusime üksteist üksteise vastu: tema enda tutti vastu minu riista ja mina oma riista vastu tema tutti, mis veel enam ergutas peenist (ja peaks ergutama üldiselt meeste suguelundit). Ta viis oma käed mu seljataha ning vaikselt aluspükse jalast võttes olin sunnitud korraks tõusma ja tema kahe jala vahelt eemalduma, et püksid jalast saada. Peale seda läksin tagasi tema kahe jala vahele ning suudlesime. Mis oli endiselt nii kirglik, romantiline ja seekord äärmiselt seksikas. Siis järsku haaras ta käega mu riistast ning suunas selle oma tupe suunas. Viisin selle õrnalt ja vaikselt sisse, sest nii on erootilisem, ning hakkasime nühkima. Edasi-tagasi! Ja siis jälle edasi tagasi! Ja ikka edasi-tagasi! Endiselt nühkisime edasi tagasi! Aeglaselt nagu George Clooney ja Jennifer Lopez. Õhkkond oli väga romantiline, millest ilmselt unistab enamus naisi. Aga endiselt käisin talle sisse ja siis välja, jälle sisse ja jälle välja, samal ajal aeg-ajalt suudeldes. Lõpuks sai asi tehtud! Tema sai väidetavalt kätte oma orgasmi, mis talle väga rahuldust olevat pakkunud, ja minul tuli ära. Kõik läks kondoomi, mille ta eelnevalt peale pani (mulle tohutult meeldib, kui kondoomi paneb peale naine*), sisse, kuigi oli üks kord juhus, kus just Temal oli kahtlus, et on lapseootel. Rasedustest seda aga ei kinnitanud. Mingil tasandil on heameel, et ta ei rasestunud, siiski on mul kahju, et seda ei juhtunud 
See on üks sellistest seiklustest minu ja Anonüümse Tüdrukuga. Muideks, keda huvitab, siis meie armastus oli nii suur, et oleme järjest ilma pausi pidamata suudelnud vähemalt 2 tundi ehk 120 minutit, mis ilmselt ametlikust Guinnessi Rekorditest meid sugugi kaugele ei platseeru. Temaga koosoldud aeg (ja mitte ainult voodis oldud aeg!) on hindamatu. See on, nagu ameeriklased (ja võib olla ka inglased) ütlevad – priceless time.
Kõige kurvem on see, et juba järgmisel aastal täitub 10aastat Anonüümse Tüdrukuga kohtumisest ning ma ei tea, mis üldse saab. Kogu see jama on keeranud mu elu sõna otseses mõttes persse, samal ajal kui temal ei tundu midagi viga olevat Mina olen (ikka) see, kes võtab kõike liiga isiklikult või mis veel hullem – südamega. Eelmisel aastal sai tema kutsel teda külastatud ning nädal hiljem peale külastust kurtis pahaselt Armsake, et olen hakanud liiga palju alkoholi tarbima, s.t. õlut. Paraku on nii, et ma ei saa sinna midagi parata. Ta kuidagi mõjub mulle laastavalt (ja negatiivselt) ja selle vastu võidelda ma kuidagi ei oska. On soovitatud isegi psühhiaatrit, aga olen veendunud, et seal tekib probleeme Anonüümsest Tüdrukust rääkimisega, sest nad soovivad kõike väga põhjalikult teada (arvestades seda, et ma ei saa avaldada Anonüümse Tüdruku tegelikku isikut). Olles aga üritanud tean, et mul tekib mingil ajal ette sein või blokk, mis ei lase või ei luba mul edasi rääkida. Tekib ette nagu mingi sein või mingi blokk… ja olen võimetu edasi rääkima. Ainus lahendus oleks hüpnoosi all rääkimine, mis ei ole üldse halb variant, või täielik mälukustutus (mis muideks on tänapäeval täiesti võimalik, olen seda juba uurinud), millele olen pikalt mõelnud (ja isegi väga põhjalikult kaalunud), kuid arvatavasti ei ole see hea mõte, sest siis ei teaks ma, kes on Armsake, kes on Kelli-Liisa ja üldse – kes olen mina?
Muideks, usute või ei, aga selle postituse kirjutamiseks ja avaldamiseks olin sunnitud jooma lausa Perepjolka Kodust viina ja Saku Pilsnerit koos, sest esiteks ei ole ma kunagi midagi sellist oma blogis avaldanud, rääkimata sellest, et kirjutasin avalikult teemast, antud hetkel ühest õhtust, millest ma kunagi kellelegi rääkinud (kirjutamisest rääkimata) ei ole (olen seda kandnud endaga 9-aastat). Isegi mitte Armsakesele . Ja teiseks on see teema minu jaoks väga emotsionaale, millest ma ei suutnud siiani kellelegi rääkida ega ole suutnud sellest toibuda. Usun, et see on järgmine samm paranemise suunas ja haavade kokku lappimisel. Kuidas see õnnestuks või kuidas seda teha ma veel ei tea, aga kuidagi pean seda tegema.
Olen peale viimast Anonüümse Tüdruku külastust mõistnud, et see oli totaalne ja mõistusevaba viga. Mitte kunagi enam ma seda ei korda!
Aga jah, see on üks eredamaid asju, mis mul meeles on. Lisaks sellele, et 2008.aasta jaanuarikuu oli minu jaoks täielik tragöödia ja kurbusteahel, mis mind siiani vaevavad, eriti (ja põhiliselt) Anonüümse Tüdrukuga seoses. Nendest saad lugeda järgmisest postitusest:
1. osa – Täna! (1(4)
2. osa – Eile (2/4)
3. osa – Homme (3/4)
4. osa – Viimne armastus (4/4)
Mida teie, head lugejad, soovitate?
Märkuseks postituses oleva pildi kohta, et see on pärit Õhtulehe uudisest või artiklist, mis loetav siit
Küllap liiga isiklik küsimus, aga miks sa siis Armsakesele midagi rääkinud ei ole? Kui see aga midagi ei muudaks, siis lihtsalt lase lahti.
Armsake ei mõistaks seda, nagu ka keegi teine mitte kunagi. Tegelikult Armsake teab, kes on Anonüümne Tüdruk, on temaga kohtunud ja rääkinud, aga ta lihtsalt ei mõista, sest ta ei ole kunagi minu kingades olnud. Siinkohal on hea tuua näiteks Elvis Presley tsitaat: “Ära kritiseeri seda, mida sa ei mõista. Sa ei ole iial käinud selle mehe kingades.”
Eks lugejatel on kindlasti raske seda postitust fragmendina mõista. Paremaks mõistmiseks tuleks lugeda kõiki Anonüümsega seonduvaid postitusi aga isegi see ei tooks mõistmisele ja lahendusele lähemale kui olulised nüansid on loost puudu. Et miks on ikkagi kogu see valu ja lein tegelikult. Mina kahjuks pole hinge ekspert, aga mingil moel ma siiski täiesti mõistan su lugu. Võibolla seetõttu, et minu kunagise elukaaslasega on juhtunud analoogseid sündmusi, mis samuti on jätnud väga sügava jälje ja viinud zombistunult kuristiku äärele. On palju vastuseta küsimusi. Kahetsust. Kõike ei saagi lõpuni teada, aga kui piisavalt puslet kokku panna, on pilt selgem. See nõuab süvenemist ja igasuguste oletuste ning hinnangute puudumist. Nüüd mis puudutab psühholooge ja psühhiaatreid siis kindlasti ei küsi nad kõike viimse detailini ega sunni ka sind selleks. Olen ise nende juures käinud. Pealegi neil on kohustus patsientide lugusid mitte avaldada. Kindlasti rääkimine on üks lahendus. Mida rohkem välja lasta, seda vähem tähelepanu see lõpuks võtab. Mälestused on ümber töödeldavad.
Kusjuures nõus sinuga, Preeriakyylik, sest otseselt ei saa seda postitust võtta järjejutuna, küll aga on varasemalt postitusi Anonüümsest Tüdrukust (üldiselt siiski täielikult nimetult) rohkem kui küll. Need tuleb lihtsalt lugejal üles leida. Üldjuhul on mul igal aastal vähemalt üks postitus temale mõeldult kirjutatud, aga need tulnud alati emotsiooni ajel (nt. “Nukruse meloodia”, “Paradiisiaed”, “See oli armastus…”, “Viimne armastus” jms.). Nii oli ka selle postitusega. Tundsin, et tuleb midagi endast vabaks lasta ja lõplik otsus langes just seksiteemalise postituse kasuks. Aga jah, muidu Anonüümset Tüdrukut saaks tundma õppida põhjalikumalt, kui lugeda kõiki postitusi, mis temast tehtud on. Ka neid, kus ta esindatud on ka kõige vähemalt ja väiksemal määral…
Aga aitäh sulle positiivsete kommentaaride eest. Enamus automaatselt kirjutavad kohe negatiivseid või neutraalseid (kahtlevaid) või lausa hukkamõistvaid kommentaare ise tegelikku olustikku teadmata.
Selle postituse tegemine on selle blogi ajaloos üldse esmakordne, sest ma ei ole kunagi varem endast ja Anonüümsest Tüdrukust (kuigi põhilugejad peaks olema kursis, et temast on postitusi aastate lõikes nii mitmeidki) selliseid põhjalikke täpsustusi või isegi nii põhjalikult, kui see postitus on, kirjutanud. Seega, minu jaoks suur edusamm, et olen julgenud sellist asja avaldada. Kusjuures Armsake pole veel lugenud. Ma ei kujuta üldse ette, mis saab, kui ta seda loeb, sest tema iseloomule kohaselt on ta kohutavalt armukade minu ja Anonüüme Tüdruku peale (ta endiselt kardab, et Anonüümne Tüdruk tuleb tagasi ja et valin viimase esimese kahjuks)
Ma lugesin su blogi hommikul enne tööle minekut ja oleks peaaegu hiljaks jäänud, sest süvenesin sellesse totaalselt ja kell muudkui liikus. Lõpuks läksin taksoga tööle, kuna vastasel juhul ei oleks ma jõudnud tööle.
Sattusin su blogile lugema tänu facebookile. Väga vähesed julgevad nii avalikult rääkida.
Su blogi on hea lugeda, sest sa tead, mida sa inimesele edasi tahad anda. Kindlasti liigutan sinu blogi enda lemmikblogide alla ja millel silma peal hoian.
Kindlasti huvitab, et mis teema täpsemalt on aga see on arusaadav, et sa ei taha seda avaldada.
Sa oled veel sellist tüüpi inimene, kellega tahaks igapäevaselt suhelda. Ma tean, et seda võimalust ei tule, sest miks peakski?
Aga jään ootama uusi postitusi
Aitäh heade sõnade eest! See on küll paha lugu, et tööle hilinemise tõttu pidid kukrut korralikult tühjendama takso peale, sest nad on teatavasti äärmiselt kallid
. Muidugi oleneb, kui pikk maa sul tööle oli…
Mis puudutab suhtlemist, siis mul pole kunagi uute tutvuste vastu midagi. Seega kui soovid suhelda või niisama feissaris chattida, saada sõbrakutse või midagi ja anname tuld
Paraku üldjuhul see kartus teise naise suhtes on ja jääb, öelgu mees mida iganes. Võib seega isegi juhtuda et üks hetk ei suudeta enam selle teadmisega elada (et valituks osutub keegi teine) ja minnakse lahku veel enne kui üldse on reaalselt põhjust. Loodetavasti aga ikkagi nii ei lähe. Teod loevad rohkem kui sõnad.
Jaa, armukadedus kui selline on täiesti arusaadav ja mõistetav. Pigem usun, et lahku me ei lähe.
Hmm.. Tekib küsimus: kas naine kaine peaga sinuga ei seksinud? Tegite ainult üks kord ja siis oli ta purjus.. Naljakas.
Natuke lugesin su postitusi, huvitav kuidas sul üldse laps on, milline naine lubas sellel juhtuda. Aga ok, pole minu asi, eesti ühiskond on kirju. Keep up the spirit ja ära nukrutse, kui pole hollywoody armastust, siis pole.
Ikka andis ja kõik korrad olid head, millegipärast aga on kõige eredamalt just see meeles.
Aga kommentaari teine pool, siis mis mõttes kuidas naine lubas ja mis mõttes on laps minusugusel? Kui pidasid vihjamisi petmist silmas, siis seda ei ole olnud. Antud artikkel räägib aastast 2007, praeguse elukaaslasega kohtusime aga 2010