«Kes ringi ei vaata, see looduse ilu ei näe»
Reede, 7. augusti hommik. Logistika töötas nagu vana hea Šveitsi kell, mis tiksub täpselt siis, kui talle endale parasjagu sobib, kuid siiski täpselt ja ajakohaselt. Mina ja Kelli käisime duši all ära, Armsake tegi Crennaga rahuliku hommiku-tiiru ning samal ajal pressisid kohale jõudnud Zanussi ja Motorola oma elamist meie autopagasnikusse. See viimane tegevus nägi välja nagu Tetrise mäng meistrite liiga
Koroona kestab juba teist hooaega ning uskuge mind – kolmas ja viies ja hilisemad laine ei jää samuti tulemata. Viirus on teinud meile kõigile palju meelehärmi ja tekitanud erinevaid muresid ja probleeme. Õnneks sel aastal, nagu mullugi, võeti piirangud maha. Tasa ja targu, paari piirangu kaupa, kuid siiski tehti. Minule aga oli see kergendus, sest maikuu teisel poolel alanud puhkuse
“100 blogipäeva projekt” on teistel osalejatel juba läbitud, samas kui mina mökutan endiselt kahekümnendate blogipäevade peal . Aga mis teha. Sõnu välja kangutada ka mõtet ei ole. Kui ei ole mõtteid või õiget tunnet postituste tegemiseks, ei tasuks, mina leian, seda teha. Aga täna teen. Enamus lugejaid peaks juba olema tuttav minu isaks ja Armsakese emaks saamisega uue aasta esimesel