Kuidas ära tunda rahvaloendajat?

Autor: | 20. detsember 2011

Allikas: www.stat.ee/58586

Kindlasti enamus inimesi seda juba teavad, kuidas ära tunda rahvaloendajat, kes külastab 16. veebruarist 31. märtsini 2012 neid isikuid, kes mingitel põhjustel, olgu selleks isiklikud või mistahes muud põhjused, ei saa või ei taha osaleda e-loendusel. Aga kui sa ei saa või ei taha e-loendusel osaleda, siis kuidas tunda ära rahvaloendajat? Kes sellele küsimusele vastust ei tea, loe see sissekanne kindlasti lõpuni. Siit saad soovitud vastuse ja siis saad rahvaloenduse ajal olla kindel, et külla tulnud loendaja ei ole petis.

Rahvaloendaja ei tule kellegi ukse taha varem, kui 16 veebruar ja mitte hiljem, kui 31. märts 2011.
Külla tulev külaline kannab endaga kaasas alati sinist kohvrit, kust võib leida sülearvuti, mis on üheks tähtsamaks töövahendiks, kuna just sellega loendust läbi viima hakatakse, ja loendusjuhendi. Lisaks on tal kaelas rahvaloendaja sall, mille kohustusliku kandmisega mina ei nõustuks, kuna on asju, mida ei tohiks inimesele peale sundida. Salli kandmise peale sundimine on üks nendest, mida ei tohiks teha. Seetõttu tuleb olla valmis selleks, et rahvaloendaja ei pruugi salli kanda.
Kõige tähtsamaks identifitseerimisvahendiks oleks siiski töötõend, mida rahvaloendaja alati näitab.
Lisaks kõigele, kuid mida identifitseerimisvahenditeks lugeda ei saaks, aga mis loendajale pimedal ajal kõndimisel kindlasti tähtsateks vahenditeks on, on vile, millega teeb ta siis mida iganes (võib-olla koerte eemale hirmutamiseks?) ja taskulamp, millega tõenäoliselt pimedas endale teed valgustama hakatakse.
Samuti on igasse kodusse saadetud infobrošüür, kus on kirjas kõik vajalik info, mida loenduse kohta vaja teada on.
Niipalju veel infoks, et loendust ei pea läbi viima kodus, kui seda ei soovita. Seda võib kokkuleppel läbi viia mujal. Samuti tuleks meeles pidada, et rahvaloendaja ei küsi kunagi passiandmeid ega sissetulekut. Juhul, kui ta seda siiski tegema peaks, on inimesel täielik õigus sellele küsimusele mitte vastata.
Loendusel osalemine ehk rahvaloendajaga kokkusaamine ja tema küsimustele vastamine on kohustulik statistika seaduse järgi!
Vat need on peamised tunnusmärgid, mille järgi loendaja ära tunda võib.

Kui isikut kätte ei saada, jäetakse loendaja poolt postkasti teade loendaja nime ja telefoninumbriga, millele Statistikaameti sõnul tuleks kindlasti helistada.
Kui mul peaks antud olukord tekkima, mida tõenäoliselt ei teki, siis mina küll ei helista, kuna ma elan kinni põhimõttes, et kui keegi tahab mind kätte saada, siis mina ei hakka selle peale tormama. Seega, kui rahvaloendajal on soov mind kätte saada, peab ta ise minu juurde tagasi tulema.
Ja lisaks, miks seda kuradi jama üldse vaja on? Selleks, et saada teada, palju Eestis püsielanikke on? Või selleks, et saada teada, kuidas keegi elab, kui palju on tal lapsi, mis tööd teeb, mis haridustase tal on? Keda see huvitab? Ainus, keda huvitab inimese haridustase ja pereseis, laste arv, on vastav inimene ise. Poliitikuid see tegelikult ei huvita. Ja ega ma ei usu, et Statistikaametitki see huvitab. Nad teevad seda tõenäoliselt seepärast, et minu teada seadus nõuab seda, kusjuures loendusel osalemine ehk rahvaloendajaga kokkusaamine ja tema küsimustele vastamine on kohustulik arvatavasti seetõttu, et poliitikud saaksid teada Eesti püsielanike arvu (kui nad muidugi saavad teada(?)), et seejärel hakata tegema veel suuremaid lollusi ja kärpima palku ja tõstma makse ja toiduhinda, et rahvas Eestist lihtsalt minema jalutaks.
Ja selline on minu arvamus, mis mul kogu selle teema kohta on varem ja praegu selle artikli kirjutamise ajal tekkinud.

 

(külastatud 71 korda, 1 külastust täna)
Like

Kommenteeri