Pidu, pidu, pidu

By | 24. juuni 2012

Ilus reedese päeva hommik. Päike paistab. Ei olnud ainsatki tuuleiili (vähemalt minu mäletamist mööda :hmm: :blush: ). Uni on magus ja hea, aga Armsake peab siiski end üles ajama, sest enne Ametikooli lõpupeole minekut tuleb tal rahuliku sammuga, tipa-tapa kõndida juuksuri poole, kes neiule lõpupeoks soengu teeb. Nii ta end minekuks valmis sättis: pani end riidesse ja sättis end igal muul võimalikul moel valmis ning asus teele.
Seevastu mina, kes ka end riideesemetega katsin, läksin rõdule suitsule, mida hommikuti alati esimese asjana teen.
Möödusid minutid ja tunnid, kui kell oli saanud pool 12. Kalli käis kodus ning vahetas riided, pannes selga lõpupeo kleidi. Mina haarasin kärmelt telefoni ja tegin musist ühe kena pildi (lisatud postitusse), kus põhirõhk, nagu kõikidel mu piltidel, mille mina valmis olen klõpsutanud, on rohkem näol ja peal, kui kehal (s.t. ma ei tee pilte inimesest terves pikkuses).
Siis meie mõlema rõõmuks väike kiss-kiss ja õnneks mnitte bang-bangi ja armsake asus teele Kuressaare Spordibaasi, kus selle aasta lõpetajate pidulikud aktused (üks kell 12 ja teine kell 15) toimuvad. Mina, samal ajal, kui kell jõudsalt lähenes 12-le, passisin Tooma lillepoes järjekorras, kust ostsin oma kallile 4 nelki: kaks punast ja kaks valget, mille teenindaja kenasti paberisse pani ja seejärel, kui 3.20 makstud, mulle ulatas. Nii siis jooksin poest õue Spordibaasi poole nagu Galil Snaipri kuul relva torust sihtmärgini.
Kohale jõudsin täpipealt Eesti hümni ajaks…
Peale seda algas lõpetamine kahe neiu juhtimsel, kes alati andsid teada järgmnisena juhtuvast. Esmalt, nagu ikka kombeks, pidas kõne Ametikooli direktor Neeme Rand. Ja peale pool tundi kestnud avaaktust jõuti kõige tähtsama kohani – lõputunnistuste jagamiseni, mis andis selge märgi kõigile lõpetajatele, et peale rasket kolme aastat on kutseharidus edukalt omandatud.
Peale lõputunnistuste laiali jagamist oli vaba mikri kord, kus kõik soovijad said öelda, mida öelda sooviti. Meeldejäävaim väljaütleja oli Urmas Lehtsalu, kes oma loomusele kohaselt viskas jutu sees ka mõne nalja.
Kogu autegevus kestis kokku üle tunni aja. Seejärel võisid päevakangelasi õnnitleda emad-isad, vennad-õed, sugulased.
Spordibaasi ees oli rahvast rohkem kui eilses jaanitulel Titerannas. Pildistamised, õnnitlused, liikumised, jutuajamised. Kõiki neid õues ka tehti, vähemal või suuremal määral. Kodus kestis meie pidu edasi, kui külas käisid Armsakese õde ja ema ning sõbranna. Sõime kringlit, ajasime juttu, viskasime veidi nalja, jõime šampust ja veetsime niisama lõbusat aega.
Niimoodi vaikselt meie reedene päev õhtusse vajuski. Evelini ja Rando ning Aivi ja Kairiga tegime õhtul ka veidi grilli, muud ei miskit. Vaikne ja rahulik õhtu.

Palju õnne meie poolt ka teistele selle aasta lõpetajatele!

(külastatud 297 korda, 1 külastust täna)
Like

Kommenteeri