Ongi käes, 2011.aasta esimene postitus. Kindlasti on juba pealkirja järgi aru saada, millest täna kirjutada soovin – just, aastavahetusest Kuressaare kesklinnas, kus kõlasid paugud ja lendasid korgid uue aasta auks. Kuid minnes ajas tiba rohkem kui 12 tundi tagasi, hommikusse vahemikku, umbkaudu, ligikaudu kella üheksasse, kui ahi oli köetud ja tuba oli soojem kui Los Angeleses või New Yorgis :D…
Ja ongi käes aeg, kus televisioon, tõenäoliselt ka inimesed, mõned või enamus blogijaid teevad aastast kokkuvõtte, pannes lühidalt kirja või arutledes, mis on neil läinud sel aastal korda, mis valesti, millest ei soovitaks rääkida ega soovita enam meenutada. Ja siis ilusatest aegadest, mida inimesed sooviksid meenutada ehk ka aastakümneid hiljem. See aasta on olnud… mitmekesine. Näiteks üheks halvas asjaks sel
Ja ongi käes – jõulud 2010, ja juba nädala pärast, järgmisel reedel, 31. detsembril 2010 on käes 2010aasta viimane päev. See kuu läheb sel aastal kindlasti ajalukku kui Eesti krooni viimane kasutuskuu, kuna alates 1. jaanuarist 2011, mis on juba järgmise nädala laupäeval, on Eesti täielikult Eurotsoonis. Aga oma tänases postituses ei soovi ma kindlasti poliitikast ega eurost rääkida. Poliitikud
Milline ilus pealkiri, eks? “Ailar on üksinda kodus!” Nagu Kevin McCallister, erinevus ainult selles, et ma ei ole kaheksa-aastane, samuti ei ole ma poiss, kes täna on tavaline inimene ja homme ei ole ma ka koduturvasüsteem. Õnneks!? Siiski 1 sarnasus meil on – mõlemad oleme jõulude ajal üksinda kodus. Kindlasti vaatan, või noh, vähemalt üritan vaadata mõningaid toredaid (jõulu)filme, kindlasti
Hästi mõnus on alustada selle postituse kirjutamist ilusa sügisilmaga, kui väljas sajab veidi vihma, puudelt on lehed maha lennanud, õues on hoov vihmast veidi sopaseks läinud ja taustaks kõlab “Illusion Of Happiness” (lugu allpool), mis küll varsti läbi hakkab saama, ent minu arust on see Inese üks parimaid inglisekeelseid lugusid, mida ta eales esitanud on, nende hulgas ka eurolugu “Once
On aasta 2032. Bigi Wigi kurvast ja saatuslikust õnnetusest Rakvere Lihakombinaadi töötaja poolt on seitsmeteistkümne aasta tagune kurb sündmus. Tol päeval olid Eesti riik ja USA suures leinas. Osad loomad vaatasid aknast välja ja nutsid, teised aga olid kogunenud tänavale viimaseks austusavalduseks. Paljude elusolendite iidol oli lahkunud! Puhaku ta rahus! Nüüd, 17. aastat hiljem, 2032. aastal on Bigi Wigi üks
Kahjuks ei ole mul olnud aega siia midagi kirja panna eriti, ent täna ma seda siiski teen ja alustan teemadega, millest ei saa üle ega ümber. Nimelt täna käisin sõpsi juures juttu ajamas, kelle naabrid ja naabri sõbrad selle peale tohutult kadedad on. Nad on nimelt kuskilt kohvipaksu pealt näinud, et saan selle vanema naisterahva käest raha. Tegelikult see nii