Kahjuks ei ole mul olnud aega siia midagi kirja panna eriti, ent täna ma seda siiski teen ja alustan teemadega, millest ei saa üle ega ümber.
Nimelt täna käisin sõpsi juures juttu ajamas, kelle naabrid ja naabri sõbrad selle peale tohutult kadedad on. Nad on nimelt kuskilt kohvipaksu pealt näinud, et saan selle vanema naisterahva käest raha. Tegelikult see nii ei ole. ASi hoopiski nii, et mina elan üksi, vähemalt nüüd, ja tema elab samuti üksi ning miks mitte oma aega väärtuslikult kasutada ja teiste inimestega suheldea. Vanused ei ole ju tähtsad. Lisaks on meil ühised teemad, millest jutustada ja nii mõnigi kord sujub meie jutt kahe tunnine pikkuseks. On olnud ka juhuseid, et lausa kolme tunni pikkuseks.
Lisaks sain umbkaudu nädal (ehk kaks) tagasi teada, et olen puude varas. Tore, et ma kah teada sain. Nimelt on jutt selles, et minu kandis elavatel inimestel on hakanud äkitselt kaduma küttepuud ja kuna mina alles eelmisel kuul sain puid (vaevatasuks saagimise eest), leiti, et mina olen see, kes linnaelanikelt puid virutab. Samuti ei ole vaibunud jutt minu geyks olemise kohta. See linna peal keerelnud juba aastaid, ja tean ka seda, miks nii arvatakse, kuid teadmiseks kõikidele, eriti Kuressaare vabadele pliksidele – olen 100% hetero. Seega mehed mind ei koti, kotivad naised. Nii et naised, kes vabad ja nalja suhetega ei tee, andke tuld. Olen vaba ja valline, aga vist mitte vallatu 
kirjutanud. Õnneks ja minu suureks rõõmuks ei pidanud ma eriti detektiivi mängima, kuna neiu kõndis minuni lausa hõbekandikul. Sain muidugi ka tema nime teada, aga austades siinkohal tema privaatsust, ei hakka ma seda avaldama. Aga siis, kui sai Janisega arutatud, mis võiks sellise kena neiu nimi olla, pean tõdema, et päris mööda ma siiski ei pannud. Mõtlesin toona, et sellisel kenal tüdrukul peab olema tema ilule vastav nimi. Mõned nimed, mis peast läbi käisid, olid Kristiina ja Kristina ning isegi Kristiine, lisaks veel mõningad nimed, mis enamasti algasid kõik K-tähega. See selleks, kui teda Rae poes kohtasin, otsustasin kutsuda ta Säästuka sööklasse sööma. Mina muidugi võtsin seda kui kutset kohtingule, aga nii seda vist siiski päris sõnastada ei saaks või ei oleks kohane. Aga tema vastus oli “vaatame, kuidas aega on”. See muidugi andis selge märgi, et “selge, ta ei tule”. Siiski ei saaks öelda, et ma hiljem kodus ähmi täis ei olnud. Oojaa, ja kuidas veel olin. Ta ikkagist esimene tüdruk, kelle elujooksul välja kutsun. Mida selga panna ja mida mitte, kuidas käituda ja kuidas käituda ei tohiks olid minu hilisemad mõtted kodus. Ja nagu tavaliselt naiste osas, oli ka seekord mul õigus – ta keeldus 
Kairi
lahe