Ja jälle pole mul und ja nüüd, kui kell on peaaegu pool üheksa hommikul, olen oma ajud tossamiseni viinud, sest ei ole suutnud välja mõelda, mis dokumentaalfilmi või -sarja vaadata, kuigi ära vaatasin “Üksinda kodus” saatevigad ja lühiklipi sellest, kuidas seda filmi tehti. Muidugi mängisin veidi ka paari mängu, aga neist tüdinesin. Seetõttu mõtlesin, et ajaviiteks kirjutan edasi 3 päeva tagasi alustatud postitust, kus vastan küsimustikule, mida alati hea meelega teen, sest mulle meeldib sellistele asjadele vastata.
- Mis on viimases sõnumis, mille kirjutasid ja kellele see oli?
Minu viimane lause, õigemini sõna, mille ühele inimesele feissaris kribasin oli lihtne ja lühike – “Jah”
- Mis kell sa tavaliselt ärkad?
Kuidas juhtub. Üldiselt muidugi alles päeval, nii 14-15 olenevalt magamamineku ajast ja sellest, kas järgmisel päeval on tööpäeva või mitte, ent on öid, kus ma tudumaale ei jõuagi, sest pole und 
“Ei lennukeid ega ronge, ainult autod”
- Kas sa tarvitad narkootikume?
Ei ole kunagi proovinud ning vägagi tõenäoliselt ei hakka neid kunagi proovima ega tarvitama ka tulevikus
- Kas oled kohanud kedagi, kes on pannud sind mõtlema ja nägema asju teisiti?
Kindlasti on siit
- Millal sa viimati kinos või teatris käisid?
Vat see on hea küsimus. Kahjuks olen punastades sunnitud mainima, et aasta siis oli 2005 (või 2006), kui Õisu TTK kursustekaaslastega käisime Ugalas 
meem
Väga lahedad vastused. Nõustun osade su vastustega kohe kahe käega, nt see: “Kas sul on palju sõpru, kellega aega veeta või ainult mõned üksikud?
Inimesel võib olla palju häid sõpru ja toredaid tuttavaid, aga kõige-kõige paremad sõbrad on just need, keda saad usaldada, kellele saad vajadusel toetuda ja kes saab sulle toetuda, kui selleks vajadust on. Keegi, kes soovib sinuga koos chillida, jutustada ja mis peamine – kes võtab sind just sellisena, nagu sa oled. Koos su vigadeta ja vigadega” .
Rõõm kuulda
Kommenteeri