Käpa-tsaud kõigile Eesti kodanikele, aga eriti saarerahvas! Ela sa Astes või Leisis; Hiiumaal või Emmastel, mugavustega korteris või garaažis; Muhus või Kuressaares – mina, Crenna, olen tagasi, kuna mul jälle hoog sees.
Täitsa pekkis, asi on ametlikult käest ära läinud. Ma ei tea, mis planeedid praegu vales seisus on, aga mulle on peale tulnud selline kirjutamistuhin, et ma lihtsalt ei suuda käppi klaviatuurilt eemal hoida. Ma nagu tahaks kogu aeg oma mõtteid jagada, aga see tempo käib mulle juba üle jõu! Kui ma samas vaimus edasi panen, on minu kirjutamisgraafik varsti tihedam kui Terminaatori ametlik kontserdikava. Ja uskuge mind, mul on sellest trükkimisest käpad palju kiiremini villis kui Bryan Adamsi bändipoistel laval kidra tinistamisest! Ma olen sellest pidevast loometööst juba ette väsinud, aga mis sa teed – inspiratsioon ei küsi, kas koer tahab magada või mitte.
Näiteks näeb süütu välja ja kui seda natukenegi puudutada, teeb üks pisike, kollane, kummis tippkoletis seda kohutavat, kõrget, läbilõikavat PIIKS-PIIKS häält. Puhas õudus! Kui ma sellist asja näen või kuulen, on minu poolt kõik –
saba lendab nagu reaktiivlennuk kõhu alla ja ma teen sellise sprindi teise tuppa voodi alla, et laminaatpõrandast lendab sädemeid. Piiksuvad asjad on meil ametlikult keelatud. Punkt!
Minu sprint on kiirem kui papipoisi (Mbpappe) kiirmaraton teise tuppa peretütre voodi alla. Päriselt ka! Puhas õudus, veri tarretub soontes. Aga see pole suurim šokk – viimased kuu aega on meie elutuppa ilmunud üks veelgi hullem ja müstilisem nähtus – kõik algas ja algab igal päeval täpselt samamoodi: korteris kahel jalal kõndiv boss Ailar istub arvuti taga: ta nägu on tõsine, kulm kortsus ja silmis kummaline, peaaegu maniakaalne helk 
. Ta ei räägi midagi. Ta lihtsalt vaatab ekraani, pomiseb omaette mingeid arve ja nimesid, mis kõlavad nagu loitsud “Võluväest”, ning teeb otsustavaid klikke. Klõps! Klõps! Mina istun muidugi diivani nurgas, kergitan ühte kõrvaklappi ja värisen vaikselt. Mu pea käib ringi. Mis seal toimub?! Kas see on uus plaan minu arstitädi juurde viimiseks 
? Kas see salapärane arvutihiire klõpsatus kutsub esile selle kohutava piiksuva koletise? Või on tegu mingi uue, üliisikliku kättemaksuplaaniga minu suunas? Sest olgem ausad – meest ennast ei huvita see teema ju üldse. Ta pole kunagi varem selle asja vastu vähimatki põnevust üles näidanud. Ta on täielik võhik. Kui telekast seda asja näidatakse, vaatab ta seda sama tühja pilguga nagu mina seina peal ronivat kärbest. Ja ometi pühendab ta sellele salapärasele tegevusele nüüd oma parimad ja produktiivsemad tunnid! . Pinge oli nii suur, et pidin lõpuks varvastele lähemale hiilima ja üle tema õla vaatama. Ekraanilt ei vaadanud vastu ei piiksuvad koerad ega kurjad arstitädid – seal põles suurelt ja eredalt: Jalgpalli MM 2026 Ennustusmäng. Jah, minu kahejalgsed ja neljakäpalised sõbrad. Meil on käimas jalgpalli MM! See tohutu spordipidu, millest Ailar teab täpselt sama palju kui mina naabrikassi loogikast – teate küll, see lollakas plaan istuda keset paduvihma aiaposti otsas, passida tuima näoga ühte punkti ja arvata, et sa oled maailma kuningas. Aga ta on hasarti täis.
Mees pole elus sekunditki ühtegi mängu algusest lõpuni vaadanud. Kui väljakul vile käib (üldjuhul aga kohe mängu alguses), lülitab tema teleka kohe mõne remondisaate peale. Tema jaoks on suluseis see, kui vetsulukk läheb seestpoolt katki ja ründaja on see mees, kes unustas mulle hommikul krõbinaid panna. Aga ennustusmängus? Seal on ta täielik hasardihunt! Ta paneb täiesti tuima näoga ja puhta pimeda õnnega kirja mängude skoore. Ma olen kõrvalt vaadanud tema “eksperdistrateegiat”: “Nii, Brasiilia särgid on kollased. Kollane on nagu see piiksuv asi, mida koer kardab. Ei, seda ma ei vali, liiga traumeeriv; Prantsusmaa? Mbappe kõlab nagu mingi uus peen juustusort, mis mulle maitseb. Paneme neile 3 väravat; selle riigi lipuvärvid sobivad meie elutoa uute kardinatega, järelikult nemad võidavad.” Ja teate, mis on kõige haigem kogu asja juures? Ta juhib mingeid tabeleid! Mees paneb puhtalt kosmilise kohvipaksu pealt täppi asju, mida isegi pikaajalised spordianalüütikud ei osanud ette näha. Eile tegi ta köögis sellise võidutantsu, et ma pidin hirmust jälle peaaegu voodi alla jooksma – arvasin, et piiks on tagasi. Aga ei, lihtsalt pime õnn naeratas. Nii et hirmul olid suured silmad. Piiksuvat koletist kapist välja ei võetudki, toimub hoopis globaalne jalgpalliloos. Kui Ailar selle mängu nüüd puhta vuugiga kinni paneb ja suure auhinna võidab, siis ma loodan, et ta mäletab, kes tal kõrval moraalseks toeks oli. Üks hiiglaslik, mahlane lihakont kuluks selle närvikulu peale igatahes ära.
Käpa-tsau ja hoidke Ailari kardinate-põhisele taktikale pöialt!
teie sõber, kollaseid piiksuvaid tippkoletisi kartes, koer Crenna
The Fans – “Ole Ole Ole”