Mõelda vaid – mul pole blogi, mul pole und 
. Muidugi saan aru, et see tuleneb olukorrast, et olen kaua üleval, kohati ka öösiti ja seetõttu magan kauem kui karu, kes naudib oma talveund, samas on see mulle sisse kodeeritud mitte ainult elu enda poolt, mis on samuti põhimõtteliselt tõene väide, aga ka 20aasta tagusest tööst, mil olin postiljon Eesti Postis, kui viisin posti nii päeval, kui öösel, mis aga oli ligi 2-3aastat enne selle blogi loomise ametlikku registreerimist. Vat, kuhu elu või saatus mind viinud on ja mis teekond on läbitud Mul ei ole blogi saamiseni. Tegelikult tehniliselt on see olnud lihtne: teadsin juba tol ajal, kuidas käib veebimajutusega koos domeeni registeerimine – seega polnud küsimustki. Aga teate, mis mind veel üle mitmnekümne vinge aasta on huvitanud – tunnusmeloodiad. Need on muusikapalad, mida ükski Eesti raadiojaam ei lase, aga ilma milleta ei suudaks ette kujutada tänapäeva maailma muusikat. Kultuslikud “A-Rühm”, “Knight Rider”, “Airwolf”, “Salatoimikud”, 90-ndate “Zorro”, mis lisaks eelnevalt mainitutele on üks minu lemmikteleseriaale; “Herakles” ja “Xena”; aga ka sensatsiooniline “Mr. Bean”, mis peaosatäitja Rowan Atkinsonist tegi üleööst miljonäri, või “Kolmas kivi päikesest” või maailma üks legendaarseimaid ja edukamaid komöödiasarju, mis praegugi Duo6 kanalil viimased aastad eetriaega täidab – “Sõbrad”; Hollywoodi toodangust ei tohi me unustada väljaspool USA-d toodetud arvutimänge – “Hitman” muusika looja Jesper Kyd loomingut; teleseriaale ja -filme – olgu selleks eestlaste “V.E.R.I.” või “Kättemaksukontor”, mis nüüd uksed lõplikult uksed sulgeb ning enam mistahes murega eradetektiivide Marioni ja Frida, Freya, Häidi ega Luna poole pöörduda ei saa; või aegumatu tegevusetu “Õnne 13”, mille intros on kasutatud lahkunud Alo Mattiisen’i loomingut; “Kodu keset linna”, “Kelgukoerad” (minu introga), kus algselt uurijad Kõsta ja Post lahendasid erinevaid Eestit “vapustanud” kuritegusid, aga ka mitmed teised tuntud Eesti seriaalid ja filmid, samas ei tohiks unustada teiste riikide toodangut – näiteks prantslasi, keda suurejooneliselt vihkas Al Bundy, aga õnneks mina mitte, vaid mulle meeldib mõni üksik Prantsuse film, s.h. “Pagejad”, mille peaosades säravad riigi enda suurkujud – Gerard Depardieu ja Pierre Richard -, kuid selle filmi lõppsoundtrack on üks imelisemaid, selliseid rahulikumaid, hinge ja muusikameelt kosutavat instrumentaalpala, mis kindlasti minu listis kategoriseerub lemmikute alla – filmi lõpptiitrite tunnusmeloodia, mille on valmis mikserdanud 86.aastane Rumeenia üks säravamaid heliloojaid – Vladimir Cosma.
Aga nagu Eesti raadiojaamadega ikka – keegi seda pala ei mängi 
, mistõttu puhtalt enda lõbuks pean seda videoprtaalist YouTube laskma omale siis, kui selle järgi vajadus või igatsus või soov, nagu praegu, tekib.
Aga nautigem siis – tegemist on instrumentaalpalaga, aga äärmiselt kurva meloodiaga, samas romantikutele külgetõmbava muusikateosega, mida niisama peast ega mõtetest kuidagi välja ei saa. See on nagu ahjuvähk, mis mõistust veel ei söö, aga laulu meloodia on peas nagu takjas, mida mistahes viisidega eemaldada ei saa.