Suur Munamägi on vaatamisväärsuseks olnud pikka aega – rahvapärimus räägib, et esimene torn püstitati sinna 1812. aastal – kas seoses Napoleoni sissetungiga või seetõttu, et Tartu Ülikooli teadlastel oli igav ja nad tahtsid lihtsalt kõrgemalt metsa vaadata 
. Igatahes ootasid meid ees kohustuslikud infotahvlid ja… mäkketõus.
Torni juurde jõudmine mööda mäkke rühkimist ja lugematuid treppe oli paras katsumus. Kopsudel polnud häda midagi, aga mida kõrgemale ronisime, seda enam andis koormus jalalihastes vaikselt tunda. Õnneks tegi torn ise meile möönduse: eelviimasele korrusele tõstis meid lift. Viimase korruse vallutasime aga ausalt tipa-tapa treppidest. Nagu ikka asjadega, mis asuvad maapinnast liiga kõrgel, oli ka see vaade veidi hirmutekitav. Aga ilus oli – kuskile horisondi taha ulatuv tihe Võrumaa mets, mis nägi ülevalt välja nagu üks tohutu roheline vaip (pildid eelmises postituses).
Kui Munamäele oli tiir peale tehtud, võtsime suuna järgmisele Facebooki tarkade soovitatud kohale – Rõuge Ööbikuorgu. Seal ilutses veel üks kõrge torn. Kuigi koer heameelega oleks tulnud kaasa, otsustasime seekord, et me Crennat pilvedesse ei tiri. Käisime kordamööda: kõigepealt kadusid torni sügavustesse Motorola, Kelli, Zanussi ja Armsake. Mina jäin alla pingile valvama koera. Kui Motorola tagasi maapeale saabus, tegime vahetust ja torni-ringkäigule suundusin mina.
Ööbikuoru üheks tõmbenumbriks on vesioinad. Iseenesest põnev ja hirmus teaduslik loodusnähtus, mis pumpab vett puhtalt hüdraulilise löögi energiaga, ent minu jaoks mitte midagi erilist. Ootasin ja lootsin midagi enamat 
. Koht ise on muidugi ilus – kohviku ja järve lähedal, puid rohkem kui olematus Sutu saekaatris ja muidugi treppe igale maitsele 
.
-
- Allikas: Visit Võru FB
Sattusime ka kohalikule rippsillale, mis õõtsus jalge all. Inimesel polnud midagi häda, aga vaene koer ei saanud sammugi teha – silla põrand on sellisest tihedast metallrestist, kuhu koerakäpad ja küüned jäävad lihtsalt kinni. Tulemus? Tuli võtta see neljajalgne VIP-reisija sülle nagu karusnahkne kott ja niimoodi sillast üle vankuda. Jalutasime rippsillast vasakule, paremale ja vaatasime seda igaks juhuks ka altpoolt.
Tagasiteel Antslasse olime juba elukogenumad ning ei läinud Waze’i juhatuse järgi, vaid sõitsime läbi Võru. Ja kae imet – sealses kesklinnas oli midagi vaadata. See oli tohutult ilus ja avaldas mulle ning Motorolale muljet.. Loomulikult oli meie Viisikust pildistamise hetkeks saanud digitaalne must auk – mitte keegi ei teinud ühtegi pilti. Aga küll kohalikud ja seal käinud teavad, millest räägin…
Telkimisalale veeresime alles pärast kella kümmet õhtul. Mina, Crenna, Motorola ja Zanussi jäime telklaagrisse paikseks. Armsake ja Kelli aga oma õhtut lõpetada ei plaaninud – Säm, Kurjad Plaanid ning ükski muusikaline meelelahutus ei möödu Eesti gigantiteta – Anne Veski ning peale seda oma tuntud pooleteisttunnises headuses – Terminaator, kes bändi repertuaari aegumatuid ja võiks öelda, et Eesti muusikaajaloo surematud hitte esitas ligi kella üheni öösel. Telki oli kuulda, kuidas väsimatu Carmen endiselt pubides ja klubides hängib ning kuidas meile juba kolmkümmend aastat järjepidevalt juulikuu lund pähe sajab.
Siis saabus minu isiklik õudusunenägu – veetsin, ma arvan nii, elus esimest korda öö telgis. Ja ma võin ametlikult öelda: see formaat ei ole minu jaoks loodud. Ma olin praktiliselt kogu öö üleval, sest telkimisnaabrid lällasid varajaste hommikutundideni. Ja ega see telkimine pole minu jaoks üldse mõeldud. Mingil hetkel loobusin, pakkisin end kokku ja kolisin auto tahaistmele. Sain sealt küll kätte veidi ebakorrapärast und, ent hommikul ja päeval olin virk nagu mesilane.
Pühapäev oli meie Kagu-Eesti suurreisi viimane vaatus. Hommikune plaan oli kindel: kui me juba siin oleme, siis tuleb elus esimest korda kopteriga lendamine ära proovida. Kuna oli kindel plaan taevasse pääseda, olime Kelliga Aerocopters kipteri juures varakult platsis — kohe nii esimesena, et saime olla selle päeva kõige esimesed reisijad. Lend kestis umbes neli ja pool minutit. Selle ajaga joonistas piloot taevasse ühe kiire ringi ümber Antsla. Mees oli asjalik, rääkis meiega läbi klappide ja tutvustas taevalinnu aknast alla jäävaid hooneid ja piirkondi nagu päris giid.
Aga olgem ausad – arvestades summat, mille võrra meie rahakotid pärast seda sündmust kergemalt hingasid, oli seda lõbu natuke vähe 
. Selline lõbureis võiks kesta ikka väärikad 7 kuni 10 minutit. Aga noh, kurat sellega – elamus sai kirja ja lõppkokkuvõttes jäime rahule.
Pärast maandumist tegime teoks teise geniaalse Hauka laada kava – lastele oli loodud täiesti tasuta oma müügiala. See on tegelikult suurepärane idee. Saavad pisemad ka tunda seda ehtsat laada-elu ja mõista, et perre raha toomine ei ole lihtsalt kaardi terminali vastu viibutamine, vaid ränk meeskonnatöö, eriti kui ostjate mass on suurem kui Tallinna kesklinna Coopis.
Kelliga võtsime kogu tralli rahulikult ja katsetas kätt ettevõtluses – proovis müüa mõningaid tooteid, mis me olime varem kohalikust Coopist soetanud. Mingi tunnikese ta seal mässas ja paar asja õnnestus isegi maha ärida.
Siis viskasime asjad kokku ja läksime laadaaladele kondama, et näha kõike seda, mis meil laupäeval nägemata jäi. Samal ajal kui meie Kelliga ja teistega mööda letiäärseid rändasime, nautis Armsake kuskil eemal kultuurselt Nele-Liis Vaiksoo kontserti ning Motorola ja Zanussi toimetasid kuskil turul ja messil omakeskis.
Lõppu siiski üks negatiivne juhtum, mis taaskord puudutab Grossi poodi – seekord Antsla kesklinnas asuvat. Nimelt olid seal tohutud järjekorrad, kuid kassapidajaid oli tööl täpselt üks. Üritan mõista, et kontor püüab igalt poolt ja igal võimalikul moel kokku hoida, kuid selline olukord on lihtsalt üle mõistuse 
. Hauka laat pole ometi mingi esmakordne üllatus, vaid ammu teada-tuntud suursündmus. Oleks olnud igati mõistlik panna tööle rohkem inimesi või avada kasvõi teine kassat. Sellise logistikaga kaotatakse lihtsalt klientide aega ja kulitatakse mõlemaosapoole närve.
Aga kuidagi ei saa postitust lõpetada negatiivse noodiga. Olen elus kohanud palju klienditeenindajaid, kuid Antsla Coopi Kristiina (või Kristina – ei mäleta täpselt, oli ta ühe või kahe I-ga) on üks abivalmimaid teenindajaid üldse. Kui me Kelliga laadalaua jaoks kraami ostmiseks šoppasime, oli ta äärmiselt vastutulelik ja aitas meid igal võimalikul moel, kuidas üks töötaja oskab ja suudab. Ei hakka siinkohal detaile välja tooma, millega ta aitas, aga selliseid inimesi tuleb lihtsalt hoida ja hinnata. Tema soe suhtumine tegi tervele meie päevale pai.
Päev sai ilusa taevase punkti ja elamused kirja. Viisiku lugu jätkub juba kolmandas osass 