Eestimaa ilm, mis aastaajapoolest on kevades ja ilmade poolest, mis on aprillikuu lõpust siiani üllatavalt kenad, nii et hinges oleks vaikselt suvi, kuigi nina ja silmad näikse tundvat kevadet. Praegut ilma sobiks üsna tabavalt kirjeldama sellised luuleread, mis töö juures sai kirja pandud: päikene paistab ja katteta on teed, puhumaks tuuled ja voolamaks veed. Paha faktor on siiski see, et
Telefon öö läbi laadinud, hakkas see teisipäeva hommikul/öösel 03.40 helisema 10-ne minutiliste kordusäratusvahetustega, tiksus kell minuteid kokku, kui ajaks oli saanud 04.20. End üles ajades, riided selga ja jalanõud jalga pandud, telefon ja raha tasku pistetud, asusin kiire sammuga bussijaama, et võtta peaaegu aasta hiljem, kui sai jala pealinnas kõnnitud ja nädal aega hiljem Lätis käidud, ette nelja tunnine bussiga loksumise reis
Otsustasime (või noh, tegelt otsustasin nagu mina) kalliga (Armsakesega), et teeks ühe reisi Saaremaa sadamasse, mille kaugus Kuressaarest on ümardatult 40 km. Rännakut pöidlaküüdiga alustasime umbes kahe aeg või natukene enne seda. Lämme oli. Autod voorisid meist mööda nagu seisvatest postidest. Ühel hetkel peatus siiski veidi unise näoga meesterahvas, kes viis meid Saaremaa Sadama ristini, kust edasi läksime taaskord häälega.
Ja siin ta ongi – selle aasta esimene, kahjuks ka viimane jaanikuu. Ilmad on sama muutlikud kui vastassugupoole meeleolud: ühtedel päevadel on ilmad ilusad ja soojad nagu kuum suvi, teistel päevadel jällegi külmad ja tuulised ja vihmased. Kuid midagi ei ole teha. Looduse vastu inimene ei saa. Nii nagu inimene ei saa looduse vastu, nii ei saa ja ei pääse
Juulikuu hommik. Väljas on maanteedel poriloigud, puulehtedelt kukub iga viie sekundi tagant maha üks vihmapiisk. Tuul puhub ainult 5 m/s. Maris Press – Jüri Pressi, Eesti rikkaima, uhkeima ja natukene ülbe mehe tütar on Saaremaa Ühisgümnaasiumi 12. klassi abiturient, kellele meeldib kergejõustik, pallimängudest korvpall ja jalgpall ning aeroobika. Neiu käib iga päev peale tunde koolivõimlas aeroobikat harjutamas, teinekord õpetajaga, vahetevahel
Peale päevaseid rännakuid Riia kesklinnas, peale öiseid rännakuid Riia baarides ja (üldiselt) Riia kesklinnas, peale päevaseid jutuajamisi Riia kesklinnas inglise keeles lätlastega, liikusin kolmapäeva õhtul vaikselt Leedu poole, ületades ühe Riia sildadest, mida oli kokku kaks, neist ühe juures, mida mina ei ületanud, seisis üks laev, kuid aru ma ei saanud oli see kauba- või reisilaev. Aga silla peal olemine,
Kell on 5.30 teisipäeva hommikul, 22. november 2011. Väljas on pime nagu karu perses, aga ei ole viga. Ootan peatee ääres autot, millega liikuda Lihula poole, et võtta suund Pärnu peale, kust omakorda saaks edasi liikuda Ikla piiripunkti poole, et astuda esimest korda oma samm väljapoole Eesti piiri, täpsemalt kinnitada esmakordselt kand Riiga. Esimese autoga Saaremaalt Lihulani sai ilma probleemideta.