Kell on 5.30 teisipäeva hommikul, 22. november 2011. Väljas on pime nagu karu perses, aga ei ole viga. Ootan peatee ääres autot, millega liikuda Lihula poole, et võtta suund Pärnu peale, kust omakorda saaks edasi liikuda Ikla piiripunkti poole, et astuda esimest korda oma samm väljapoole Eesti piiri, täpsemalt kinnitada esmakordselt kand Riiga.
Esimese autoga Saaremaalt Lihulani sai ilma probleemideta. Kõik läks valatult, nagu ma tahtsin ja lootsin. Pärnu maanteed pidi sai kõnnitud üsna kenake maa, umbes 5 kilomeetrit vähemalt, üsna kindlalt, aga ühel hetkel peatus Mercedes-Benz Sprinteriga lahke 24aastane noormees, kellega Pärnu jõudsime umbes 12 (või oli see isegi varem 
Riiga, kuhu mind viisakalt ära viidi. Selle aja sisse sai mahutatud pikalt toredad ning mõnusad vestlused inglise keeles enamasti lätlasega, samas ei unustanud ma ka kenat merineitsit, kellega samuti üritasin juttu puhuda.
Ma olen ikka arvanud, et ma ei saa inglise keelega välismaal hakkama, aga pidin endas positiivselt siiamaani üllatuma, kuna kõik läks kenasti: mina mõistsin neid ja nemad mõistsid mind, isegi anekdoodi Eesti moodi üritasin neiule rääkida, mis näis talle meeldivat, kuna naerma see teda ajas.
Riiga jõudes sooviti mulle edu, anti häid soovitusi edasiseks käitumiseks ja käimiseks Riias, nii tööotsingute kohapealt kui isegi öömaja leidmise kohapealt. Nii siis otsustasingi proovida, kas õnnestub leida tänaseks ööks ööbimiskoht Riia kesklinna baaridest… Ja baaridest rääkides, siis ma ei saa jätta mainimata, et siinsed baarid, kuigi ma neid Eesti omadega ei oska võrrelda, kuna ma ei ole Eesti omades käinud, kui Kapteni Kõrts välja arvata, on igati stiilsed, korralikud, puhtad. Tõega! Kui kunagi keegi selle artikli lugejatest Riiga satub, käige kindlasti läbi. Maitse üle küll ei vaielda, kuid mina soovitan! Ja õigesse baari sattudes võid saada üsna hea elamuse osaliseks, Riia naiste ilust, mida baarides võib kohata, ei tasu rääkidagi. Enamus neist on silmadele kahjulikud, võivad lausa pimedaks jätta 
7 päeva ja 7 öödriiaseiklus