Kurb, aga paraku on postituste arv siia blogisse vähenenud üleöö, kuna minu läpakas otsustas enam kui kuu aega tagasi pillid kotti panna ning minna väljateenitud puhkusele. Loodan, et see puhkus ei kesta kaua. Eks parematel aegadel, kui neid Eestis üldse tekkida saab, milles sügavalt kahelda julgen, üritan esialgu ise masina korda saada. Kui ei saa, tuleb pöörduda professionaali poole; Kuid
Katkend puudub, kuna see postitus on kaitstud.
Käes ongi maikuu, ilmad om ilusad, kiigi kohati tuulised. Eriti poraegu, kuig ilm on pilves. Tegelikult oli mul plaanis tehja postitus teisel teemal, kuid kuna mind on tabanud allerfia, üietolmualletfia, jälle, olen sunnitud passima kodus, aknad kinni aetud,et õuevalfus sisse ei paistaks, mida mu silmnad, nagu ka teisi valgusi (arvuti, TV, iawgfi tulemasin, hmd), üldse ei kannata. Niisiis otusrtasin kirjutada
Tere üle pika aja. Läbi on saamas selle aasta esimene ja viimane aprillikuu ning üsna pea on algamas maikuu. Veidi aega veel ning siis ongi kätte jõudmas jaanikuu. Aga sinnani on veel aega…; Minu peaaegu 2 kuud, mil olen teinud heal juhul 1-2 postitust, on kulgenud üsna töiselt. Hommikul 7-e bussiga tööle ja häälega tagasi. Ja nii 5 päeva nädalas,
On teada tõsieluline fakt, et kahjuks inimesed, eriti suurem jagu saarlastest (kuid muidugi mitte kõik, ainult valdavalt suurem osa), on lollid. Kes vähem, kes rohkem, kuid see tõesti on nii ja sinna ei saa parata keegi midagi. Solvangute ütlemistega on aga nii, et loll oskab alati sõimata, ka ilma põhjuseta, kuid taolises situatsioon on targad ja mõistlikud inimesed, kes oskavad
On neljapäeva hommik. Kell on 6. Teen silmaluugid vaikselt telefoni mitmekordse äratuse peale lahti. Näos on kohutav padjakas ja silme all unised kartulimugulad, nagu oleksin öö otsa tina pannud. End vaikselt üles aetud, sai Facebookis veidi Hotshoti mängitud. Aeg tiksus kiiremini kui lennureis Soomest Belgiasse. Ja siis näitaski kell 6.45. Riided selga ja püksid jalga ning jalanõud jalga pandud, asusin
Armastus, muidugi vastasoo esindaja ehk tüdruku poolt on see, millest enim puudust tunnen. Olen veidi nukker ja natukene kurb, kuid kahjuks on see paratamatus, millega elada tuleb. Ainult aeg teab, kas mulle on saatus ette näinud nähtust, mida paljud on kogenud ja mitmed miljardid tundnud, kuid mida keegi siiani näinud ei ole veel. Oma igatsust ja nukrust saab kõige paremini