Mõtteid Eurovisioonist (1/3)

Malmös toimunud suurejoonelisel lauluvõistlusel rikkus minu meelest Eesti esinemise selle poolest, et seal ei kasutatud Eesti Laulu ülekannetes lihtsaid, aga hästi sobivaid efekte.
Seevastu Eesti Laulu ülekanne… See oli märksa parem.
Enne laulutekstide vallandumist räppari häältepaelast filmis kaamera publikut ja operaator suunas mänguliselt kaamerasilma muusiku poole. Videos, mille linkisin selle teksti alla, on kümne sekundi pea; teine meeldejääv kaader, mida samuti Rootsi operaatorid ei teinud, on kolmekümne seitsmendal sekundil, kui kaader viiakse 5Miinuse räpparilt Puuluupi liikmetele, kes kasutavad helide tekitamiseks poogenkeelpilli talharpat. Jällegi mõnus sobilik kaader, mille üleviimine toimub sujuvalt.
Seejärel kolmas samalaadne kaadrivahetus on ajaliselt 02:09-02:10. Ka sobib

Ja laupäevane finaal… miski mind häiris selle esituse juures. Vaatasin kohe, et neljapäevase esitusega võrreldes oli midagi puudu. Ei olnud üldse sellist mõnusat feelingut, mida näiteks ETV-st vaadates oli mõnus tunnetada. Sellest tundest lähtuvalt eeldasin, et pekki, me ei saagi esimese kümne hulka. Ja nii ka läks

Jäädes veel pidama Euroka teemal, siis mõned päevad enne poolfinaale panin 1 euro Šveitsi võidule, keda ei peetud favoriidiks (ennustuse kohaselt finaalis esikolmes) ja kelle võidukoefitsent polnud just väga väike – 4,75. Ning 43 eurokopikat Sloveenia edasipääsule, keda kihlveokontorid finaali ei ennustanud (edasipääsu tõenäosus oli 37%, poolfinaalis lõplik koht kaheteistkümnes). Üllatav kombel võitsin mõlemad panused: Sloveenia edasipääsu tõttu võitsin 1,16.- ning Šveitsi võidu puhul 4,75.- Seega välja käristasin 1,43, kuid tagasi potsatas 5,91.-
Oleks on olematu asi, kuid võinuksin ju panustada rohkem. Aga ega selliste kihlvedudega ei saa kunagi täielikult ette teada, kuidas läheb. Eriti Eurovisioonil. Näiteks kõige markantsem näide oleks 2001.aastal Eesti üllatusvõit ERR arhiivist. Soovitan vaadata. Mulle meeldib algus, see on nauditav ja meeliülenadav “Keelatud Maa” ja “Mere Lapsed” on meloodiliselt ja sõnadega imeilusad palad, on endiselt Eesti osalejate seas minu põhilemmikud Inese “Once In A Lifetime”ˇ, mis tegelikult on oma olemuselt, sõnumilt, kurva alatooniga pala. Mis saab tüdrukust, kui ta saab 17? Ning rootslanna Sahlene “Runaway”, mis on tekstuurilt ja natuurilt ning Anna esituses selline mõnusalt tempokas ja südikas. Mõlemad lood sobisid nendele esitajatele nagu Võrklaevale uute maksude välja nuputamine oma pisikeses idiootses ajus

Juba nädal aega seda postitust vorpides on mu ajukanalis endiselt mõtteid rohkem kui Zamunda printsil Jacques Houdek – “My Friend”. Mina kindalt oleksin eelistanud Horvaatia võitu mingisugusele Portugali seebiooperilaulule, kelle saatel lausa magama jäin, sest see oli niiiiiiiiiiiiiii igav. Seebioopereid saavad selle žanri austajad ja naised igapäevaselt nautida mitmelt Eesti telekanalilt. Ja nii on

Ongi osad mõtetes tuiavad mõtted letti käidud. Seda postitust sobiks hästi lõpetama 2001.aastal Maltat esindanud pala nimega “Another Summer Night”