Eelmine nädal oli Eurovisiooni nädal. Teisipäeval oli esimene ning neljapäeval teine poolfinaal, kus finaalikoha nimel astusid karmi laululahingusse Eestit esindanud 5Miinust ja Puuluup palaga “(Nendest) narkootikumidest ei tea me (küll) midagi”. Mulle lugu meeldib 
. See on kaasahaarav, täis energiat ja lõbus, loob positiivse mõttelaadi, kutsub kaasa igapäevamured korraks unustuse hõlma viskama ning lihtsalt nautima meelelahutust. Meelelahutust nimega muusika. Eesti muusikat. Ning muidugi selline lihtne tantsukene, mida nad kuuekesi rõõmsalt nautides vihtusid.
Kuvatõmmis videost
Malmös toimunud suurejoonelisel lauluvõistlusel rikkus minu meelest Eesti esinemise selle poolest, et seal ei kasutatud Eesti Laulu ülekannetes lihtsaid, aga hästi sobivaid efekte.
Seevastu Eesti Laulu ülekanne… See oli märksa parem.
Enne laulutekstide vallandumist räppari häältepaelast filmis kaamera publikut ja operaator suunas mänguliselt kaamerasilma muusiku poole. Videos, mille linkisin selle teksti alla, on kümne sekundi pea; teine meeldejääv kaader, mida samuti Rootsi operaatorid ei teinud, on kolmekümne seitsmendal sekundil, kui kaader viiakse 5Miinuse räpparilt Puuluupi liikmetele, kes kasutavad helide tekitamiseks poogenkeelpilli talharpat. Jällegi mõnus sobilik kaader, mille üleviimine toimub sujuvalt.
Seejärel kolmas samalaadne kaadrivahetus on ajaliselt 02:09-02:10. Ka sobib
.Eriti meeldib mulle poolviltune efekt, mis publikust kuvatakse viltusena ning pööratakse õigetpidi samal ajal esinejate suunas liikudes. Ma julgen pakkuda, et tõenäoliselt kasutati kaamerakraanat. See on videos ajavahemikus 2:32-2:33.
Nii nagu ei saa kes iganes üle ega ümber millest tahes, ei saa keegi või miski üle Volgast. Minu arvamuse kohaselt oli ETV operaatorite töö osavam. Lisaks efektidele näidati esinejaid erinevate nurkade alt. Valgusmäng ja virvendavad ja sätendavad värvid olid kuidagi erksamad, kiire ja fun vaadata. Energilisusest pakatanud esitus, mida mehed mustas päikeseprillidega kindlasti nautisid. Siis naudib ka publik ja televaatajad
.Minu silmis Rootsil see nii hästi välja ei tulnud. Mina usun, et oleks malli võetud Eestist või Eesti delegatsioon seda üle Skandinaavia poolsaare idaosas asuvalt korraldajariigilt nõudnud, oleks ehk isegi tulemus parem olnud…
.
5Miinust & Puuluup – “(Nendest) narkootikumidest ei tea me (küll) midagi” (ETV “Eesti Laul” 2024)
Ja laupäevane finaal… miski mind häiris selle esituse juures. Vaatasin kohe, et neljapäevase esitusega võrreldes oli midagi puudu. Ei olnud üldse sellist mõnusat feelingut, mida näiteks ETV-st vaadates oli mõnus tunnetada. Sellest tundest lähtuvalt eeldasin, et pekki, me ei saagi esimese kümne hulka. Ja nii ka läks 
.
Kusjuures tasuks ära mainimist, et meie tänavusest euroloost on tehtud humoorikas cover, mille selle postituse alla YouTubest linkisin ning mis ehk oleks selle versiooni läkitamisel saavutanud suurepärase tulemuse 
: lugu on hoogne, loob lõbusa meeleolu ja veel missugused sõnad. Omamoodi naljakas 
Oi! Meid oleks kas välja naerdud või tõsiselt armastatud. Arvatavasti oleksid televaatajad olnud naerukrampides.
krispoiss – “(Nendest) lehmadest ei tea me (küll) nisugi”
Jäädes veel pidama Euroka teemal, siis mõned päevad enne poolfinaale panin 1 euro Šveitsi võidule, keda ei peetud favoriidiks (ennustuse kohaselt finaalis esikolmes) ja kelle võidukoefitsent polnud just väga väike – 4,75. Ning 43 eurokopikat Sloveenia edasipääsule, keda kihlveokontorid finaali ei ennustanud (edasipääsu tõenäosus oli 37%, poolfinaalis lõplik koht kaheteistkümnes). Üllatav kombel võitsin mõlemad panused: Sloveenia edasipääsu tõttu võitsin 1,16.- ning Šveitsi võidu puhul 4,75.- Seega välja käristasin 1,43, kuid tagasi potsatas 5,91.-
Oleks on olematu asi, kuid võinuksin ju panustada rohkem. Aga ega selliste kihlvedudega ei saa kunagi täielikult ette teada, kuidas läheb. Eriti Eurovisioonil. Näiteks kõige markantsem näide oleks 2001.aastal Eesti üllatusvõit , kuna keegi meid favoriidiks ei pidanud. Eesti polnud isegi mitte TOP 15-s, pigem ikka lõppu . Omal ajal Eesti võidule panustaja lahkus kindlasti priskema rahakoti sisuga 
.
Selle viimase lõiguga, mis puudutas Eurovisioni võitu aastal 2001, on tehtud ETV kavasse pooletunnine dokk, mida saab tagantjärele vaadata ERR arhiivist. Soovitan vaadata. Mulle meeldib algus, see on nauditav ja meeliülenadav 
. Minu jaoks on äärmiselt kurb, samas ka nostalgiliselt meeldejääv moment, kui peale saate nime kuvamist hüüab võidujoovastuses Reikop, et Eesti on võitnud Eurovisiooni Lauluvõistluse.
Kunagi isegi küsisin ETV-lt, kas neil on salvestust 2001.aasta lauluvõistlusest Marko Reikopi kommentaaridega, kuna soovisin seda näha, sest minu kodukandis, kus tol ajal üles kasvasin, meie ei näinud ETV-d. Kahjuks ei ole seda siiani näinud, mingisugused autoriõiguste teema 
. Või mis iganes…
Kuigi “Kaelakee Hääl” ning “Keelatud Maa” ja “Mere Lapsed” on meloodiliselt ja sõnadega imeilusad palad, on endiselt Eesti osalejate seas minu põhilemmikud Inese “Once In A Lifetime”ˇ, mis tegelikult on oma olemuselt, sõnumilt, kurva alatooniga pala. Mis saab tüdrukust, kui ta saab 17? Ning rootslanna Sahlene “Runaway”, mis on tekstuurilt ja natuurilt ning Anna esituses selline mõnusalt tempokas ja südikas. Mõlemad lood sobisid nendele esitajatele nagu Võrklaevale uute maksude välja nuputamine oma pisikeses idiootses ajus 
.
Tanel Padar & Dave Benton, 2XL – “Everybody”
Juba nädal aega seda postitust vorpides on mu ajukanalis endiselt mõtteid rohkem kui Zamunda printsil . Lisaks eelnevale soovisin täpsustada, et Eesti võidu ajal ei tundunud võistlusel üldse olevat poliitikahõngu, küll aga muutus see läbivaks peale väikese riigi esmakordset võitu: Eesti või 2001.aastal, Ukraina võitis 2022.aastal tänu teatud (ja sissetungija riigi nimi sihilikult välja jäetud, sest ei soovi 5aasta pärast minna vangi “riigireetmise” tõttu, sest Eestis on sõda ja ilmselge tõenäosusega meid okupeeritakse ) riigi sissetungiga riiki, kus käivad tulisemad lahingud kui Urmas Reinsalu ja Kaja Kallase vahel; riikide naabrid andsid üldiselt üksteisele punkte (kuigi on olnud erandeid) ning mõnikord on võitnud täiesti mõttetu laul, milles minu jaoks pole olnud sisu ega olemust (nt. Portugal (Salvador Sobral – “Amar Pelos Dois”), kes 2017.aastal sai “haletsusvõidu”, kuna laulja põdes vähki või mis iganes haigust). Sellest aastast ja sellel aastal oli minu jaoks üks parimaid Horvaatia laulja, tõeline meistriklassi esindaja, kes laulis duetti iseendaga – Jacques Houdek – “My Friend”. Mina kindalt oleksin eelistanud Horvaatia võitu mingisugusele Portugali seebiooperilaulule, kelle saatel lausa magama jäin, sest see oli niiiiiiiiiiiiiii igav. Seebioopereid saavad selle žanri austajad ja naised igapäevaselt nautida mitmelt Eesti telekanalilt. Ja nii on .
Ja siis hääletamine ja punktide jagamine. Minu seisukohast tuleks žürii täielikult punktide jagamiselt eemaldada ning anda hääletusõigus ainuisikuliselt televaatajatele. Praegune süsteem sakib sajaga 
. Kohati on hääletusvoor jumalast igav. Üks või paar riiki rebivad end ette ja kogu põnevus kaob ära. Siis ei viitsi üldse edasi vaadata. Võiks tagasi tuua 20+ aastat tagasi kasutusel olnud hääletusevormi, kus ainult televaatajad jagasid punkte. Näiteks 2001aasta Eurovisiooni hääletus oli suht põnev. Esikoha pärast kaklesid Eesti ja Taani, ka Prantsusmaa ja Kreeka pistsid jala kahe riigi vahelisse tulisesse heitlusse. Vot see on õige hääletus, kui võitja selgub viimastel minutitel.
Eurovisioon 2001 hääletus
Ongi osad mõtetes tuiavad mõtted letti käidud. Seda postitust sobiks hästi lõpetama 2001.aastal Maltat esindanud pala nimega “Another Summer Night” 
, mis Fabrizio Faniello esituses platseerus 9-ndale kohale.