Selle aasta märtsikuu on võrreldes varasematega olnud tuuline ja jahe, isegi rohkem lumine ja lörtsine, kui kevadkuu varasematel aegadel, kuna sel aastal otsustas ilmataat tuua kevadkuusse veidi külma ja mitme päevast lumesadu, mis õnneks nüüdseks on vaibunud. Lumi on enamuselt juba sulanud ning ilmad pidid isegi soojemaks minema.
Ja selle aasta kevad on eriline, just minu jaoks, kuna 6.mail 2011 saan sõpradega pidada järjekordset juubelit – viiendat juubelit, mis annab märku, et aeg läheb kiiremini kui tavaliselt, kuna just sel aastal täitub mul Saaremaal, Kuressaares elamisest viis aastat. Seetõttu leidsin, et just praegu oleks ilus aeg meenutada lapsepõlve mälestusi, kui koos ema, isa ning vennaga sai Abja-Paluojast kolitud Hallistesse – väiksesse kenasse looduskaunisse maavalda, kus esimese jaanuari 2008aasta seisuga on elanikke 1700. Asutuslikult domineerivad kaks keskust – Halliste alevik koos Kulla külaga ja Õisu alevik koos Kaarli külaga. Hallistes on järv, kus suvel paljud elanikud ja isegi möödujad kasutavad võimalust nautida veemõnusid, Halliste Põhikool, kus 2009/2010-aasta seisuga õppis 102 last. Koolil on olemas võimla, staadion, võrk-ja korvpalliväljakud, talvel suusarajad ning uisutamisevõimalus Halliste järvel. Ent Halliste kõige tuntumaks objektiks (vähemalt Saaremaal) on Halliste kirik ja üheks kuulsamaks hallistelaseks 1988.aastal Halliste koguduse õpetajana ametisse astunud Kalev Raave, kes peale 1959.aasta tulekahju, mis muutis kiriku varemeiks, kiriku taastas;
3. klassi klassipilt
Nagu iga väikse noore inimese elu algab kooli minekuga, nii algas see ka minul. Minu esimene koolipäev, minu uued klassikaaslased ja uued tuttavad, uued sõbrad, kellest enamus olid Halliste valla elanikud või pärit Halliste vallast 10-20 kilomeetri kauguselt. Ausalt öeldes ei mäletagi ma täpselt, palju meid klassis oli, kuid kuni 4. klassini (kaasa arvatud) oli meid kokku võib-olla 10-15. Minu tolleaegsed klassikaaslased olid hiljuti “Võsareporteris” näidatud Rene Kivisaar, veidi vähem kui 10aastat hiljem suurt edu spordis saavutanud Siim Lääts, praegune seltskonnatäht ja “Ühikarottide” staar Lauri Pedaja, ning praegu minu teada näitlejatööd harrastav Piibe Tomp, kelle kolimisest peale neljanda klassi lõpetamist mul sügavalt kahju oli, kuna tol ajal oli Piibe Eve-Liisi ja Katriga üks ilusamaid neidusid, kes mulle tohutult meeldis (seda muidugi kui sõpradena). Juba esimese klassi (võis olla ka teise klassi) algusaegadel otsustasin ühel hetkel kodustada kodust äraaetud must-valge koera (tõug: laika), kellele aja möödudes sai nimeks Kudi (mitte see Kudi, kellest “Marley & mina” postituses juttu oli). Noor ning äärmiselt tark ja intelligentne koer, kes oskas teha ja kinni panna uksi, samuti ei olnud ta kunagi kuri ja sai läbi kõikidega.
Ühel talvisel ajal, siis kui ta meie perekonda veel täielikult ei kuulunud, ehitasin talle koduhoovist väljaspoole lumeonni, kus ta sai tududa, mille tarbeks olime viinud talle vanu kaltsusid alla. Seal ta ka sõi ja alatihti saatis mind minu mäletamist mööda kooli. Korra oli isegi juhus, kus ta tuli klassi järgi, kusjuures kõik vahepealsed uksed olid kinni. Muidugi ei teadnud ei mina ega ema, klassikaaslastest rääkimata, kuidas ta sisse sai, ent hiljem, mingi aeg hiljem nägime kodus oma silmaga, kuidas ta istus, pani esikäpad ukse lingile ja vajutas need alla. Uksed lükkas lahti ja kinni ninaga. Ja mingil hetkel tuligi otsus võtta Kudi täieõiguslikuks perekonna liikmeks.
Kolmandas klassis tabas mind aga šokk, kui minu Kudi jäi pulma hooajal tänavale joostes auto alla, vaeveldes valudes, kuigi neid üritati leevendada, samuti ei pandud teda kohe magama, kuna kõigil oli suur lootus, et ehk koer paraneb ja elab kuni vanaduseni rõõmsat elu. Paraku nii ei läinud, sest mõned päevad hiljem lahkus Kudi minu juurest igaveseks. Kudile kaevatud haud on siiani koduhoovis alles ja igal aastal kasvavad tema haual ilusad lilled, millest enamuse moodustab nartsiss. Oma reaktsiooni tema surmast kuuldes ei mäleta, aga mäletan, et olime suht lähedased. Isegi praegu, kui tema surmast on möödunud enam kui 10aastat, on olukordi, kus ta endiselt meelde tuleb ja teda alati taga igatsen, kuna tema oli koer, kes oskas olla rohkem inimene kui loom. Tema intelligentsus ja tarkus, sõbralikkus ja austus kõikide teiste vastu olid omadused, millest võiksid eeskuju võtta paljud inimesed;
Nelja aasta jooksul lisandus meie lõbusasse ja väga toredasse klassi juurde paar õpilast, kellega koos suunduti viiendasse klassi, tol ajal Halliste valla uude kooli, Halliste Põhikooli, kus meie seltskond löödi pauguga laiali, kui klassikaaslaste arv tõusis üle kahekümne. Minule teada olevatel andmetel oli meie klass kuni lõpetamiseni Halliste kooli suurim klass, õpilaste koguarvuga 29. Ent uued õpilased tulid ja lõid meie vahele “kiilu”, mis aastate jooksul võttis suuna isegi nii kaugele, et nii mõnedki ei saanud enam omavahel läbi. Neist mina olin üks nendest, kes oli jäetud kõige rohkem kõrvale. Sealt tekkiski olukord, kus ühel aastal otsustasin, et ma ei soovinud võtta osa klassiõhtudest ega muudest klassikaaslastega seotud pidudest, kuid mida siiski tegin. Põhikooli lõpuaastatel, kui klassiõhtul avastasin kindlalt, et ma ei oska tantsida ja klassiõdede reaktsiooni järgi tuli otsus enam mitte kunagi võtta osa klassiõhtudest, mida ma ka tegin. Põhikooli lõpetamine, lõpupidu oli samuti minu mõtetes kui võtta tunnistus välja ja peole mitte ilmuda. Siiski, pika mõtlemise järjel otsustasin lõpupeost osa võtta.
Kudi
Põhikooli lõpetamisajaks, aastaid enne seda oli minu ellu tulnud uus koer, kes võttis omale ise nimeks Kudi, kellele ma panin hüüdnimeks Kudi Tudi Lutt, ning kes tol ajal oli minu ainsaks parimaks sõbraks. Tema vallatus, intelligentsus, ausus ja siirus tegid meist kaks lahutamatut sõpra, keda mõlemad austasid ja mis tähtsam – armastasid. Ta ei lasknud mulle kunagi kellelgi liiga teha ja astus mu kaitseks välja isegi siis, kui ta teadis, et tema saab karistada järgmisena. Ent siiski olime lahutamatud. Talvekülmade ajal oli tema magamistoaks minu tuba, mis oli täielikult tema kasutada – tugitool, musta pesu kast, voodi, põrand – kõik oli tema kasutada. Meie puhul võis kasutada vanasõna “mis on minu, on ka sinu”. Ning mitte kunagi, mitte mitte kunagi ei kuritarvitanud Kudi mu usaldust. Üks meeldejäävamaid hetki temaga oli hetk, kus ta mänguhoos oskas teha saltosid. Pesapall või õun, õun või pesapall – ei olnud tähtis kumma sa talle viskad, saldo tuli mänguhoos igal juhul. Ka tema, nii nagu esimene Kudigi, sai läbi paljudega. Kunagi ta ei hammustanud (välja arvatud juhul, kui mulle kurja taheti teha), ka võõraid mitte, välja arvatud korra, kui ta ühele võõrale mehele jalga kinni kargas. Võõraid kasse ta ei sallinud, kuid oma pere kasse hoidis ta kui oma parimaid sõpru: jagas kuuti ja sõi oma toitu isegi koos kassiga. Ainus koer, kellega Kudi läbi ei saanud, oli meie kõige esimene koer Naki, kellega ka mina ei saanud mitte kunagi läbi. Minu viimane pikem mandril käik 2008aasta suvel oli Kudi juba poolpime, kuna põdes silmakaed, kuid minu häält kuuldes oli tema silmist näha rõõmu. Olen aastaid hiljem hakanud mõtlema, et kogu selle aja jooksul, mis tema mind näinud ei ole, muretses Kudi minu pärast, sest kaks kuud hiljem, 2008aasta augustis tuli mulle teade Kudi surmast. Kui mul peaks olema õigus ja ta minu pärast tõepoolest muretses, siis on mul heameel selle üle, et ta sai lahkuda rahulikult, muretsemiseta. Kudi viimaseks vanuseks oli 14.
Aastaid, juba siis, kui ma “Marley & mina” raamatust midagi ei teadnud, olen mõelnud isegi raamatu kirjutamisele minu ja Kudi seiklustest, rõõmudest ja kurvadest hetkedest. Kudi oli koer, kes läbis minuga elutee. Ta nägi minu õnne- ja kurbusehetki, minu esimest südant purustavat armastust ja sellega toime tulemist, alustades õpinguid Õisu Toiduainetetööstuse Koolis ja kolimist Saaremaale. Aga olenemata kõigest oli ta olemas alati, kui mul oli teda vaja. Ja mina üritasin alati olla olemas, kui tema vajas mind. Kahjuks pean häbiga tunnistama ja tema ees vabandama, et ma ei olnud temaga alati siis, kui ta mind vajas. Ka tema viimastel elukuudel ei olnud mind tema kõrval. Kuid ükski mu mitte kohalolekutest ei muutnud fakti, et armastasin seda koera. Ja armastan siiani 
! Puhka rahus, mu hea sõber!