«Keegi ei saa minna tagasi ja alustada uuesti algusest, kuid igaüks saab alustada täna ja teha uue lõpu»
Üleeile, laupäeval oli super ilm. Tõepoolest vapustav . Kuna eilne ilm polnud sugugi paha, mitte üldse kohe ning ma olen nohust tingitud silmade vesistamise ja poolpimedaks olemise normaliseerida suutnud tänu põletiku välja saamisel, kuigi nohu veel kadunud täielikult pole, mõtlesin tänasel toredal pühapäevasel päeval, kui Armsake otsustas omale peenra püstitada, et sellega suve läbi ja kes teab, võib-olla ka järgmisel
Mõelda vaid, et kell juba peaaegu kaks öösel, aga alles nüüd avaldan taaskord ühe postituse, mida kella kaheksast saati vorbin . Kusjuures ei meenu mulle ühtki varasemalt sarnast olukorda, kus nii hilja öösel oleksin avaldanud mõne oma postitustest. Aga mind teades, siis kes teab, võib-olla kunagi isegi olen . Aga… eelmisel aastal tehtud videopostitus autojuhist, kes vastassuunas sõites jäi ebaõnne
Nii kurb, kui see minu jaoks ka ei ole, on mind taaskord otsustanud, maksku mis maksab, kas või läbi tule ja vee ja vajadusel isegi läbi kümne sentimeetrise Eesti talvise jää külastada tõbi, millel endiselt nimeks kurjakuulutav Nohu, kellel tõepoolest pole absoluutselt midagi teha, kui mind kiusata ja kimbutada. Ilmselt sain töö juurest, mille tõttu ei jäänud mul üle muud,
Vaatasime neljapäeval (13.04) Armsakesega, kellega tõepoolest uuesti koos oleme , kohe peale “Kolmeraudse” esimese saatekülaliste Heleni ja Kalvi-Kalle vestluse lõppu Mihkel Rauaga dokumentaalsarja “Surmavad Naised” (kohe esimene lugu) ning olin esimest korda seda saadet vaadates kergelt öeldes jahmunud , võiks vist isegi öelda et šokeeritud , kui nägin kohe esimese teemana 1965 aastal Indianat ja selle elanikke tabanud tänaseni üheks
Iga inimese elus on hetki, momente, mis on südant- ja hingesöövad. Midagi, mis aitab ja annab elus jõudu edasi püüelda, rühkida kuhugi, kuhu ise soovid, isegi kui see esimesel või teisel või kolmandal korral ei õnnestu. Miski, mis annab jõudu. See keegi, kelle juurest hommikuti kurbusega lahkud, sest tunned juba tema järgi igatsust ning kelle nimel alati koju tuled, sest
Oeh, juba enam kui kuu on möödunud mu viimasest blogipostitusest. Aga nüüd on aeg taas end blogimaailma tagasi tuua. Ja kahel teemal. Esimene neist on Eesti Blogiauhinnad 2017, kuhu blogijad saavad end neile sobivas kategoorias rahvahääletusele kandideerida. Olen võrreldes teiste blogijatega saanud kindlasti vähem kirju, aga olen saanud mõned tüdrukutelt, kes tundsid huvi mu kandidatuuri vastu selle aastasel EBA-l. Vastuseks
Tegelikult ma ei teagi kohe, kas nutta või naerda … Või jätta üldse seisukoht võtmata ja avaldamata . Aga siiski eile tööajal, kui mul selline pisikene pausikene sõidu vahepeale tekkis, mida tekib tegelikult päris mitmeid kordi, mõtisklesin ning otsustasin oma kindla seisukoha ikkagi letti käia, olenemata sellest, keda (või mida) peaksin pahandama, sest ausalt öeldes on mul sellest täiesti pohhui.