Täna tööd teha oli päris mõnus: osaliselt pilvine ja soe, päikesepaisteline õrnade tuuleiilidega maikuu neljapäev. Juba hommikul tundsin mitmete mõtete tekkimist, mis tekitas pisike oma maailmakese, mille mulli seest kohe välja ei rabelenud. Nii mõtted peas ringi vuhasid, rohkem kui Jürgen Ligil tekib nädala jooksul maksutõusuplaane. Oli igasuguseid mõtiskelusid. Ja siis, kuskilt teadmata ilmakaarest, sähvas idee anekdoodist, mille kähku helisalvestajaga telefoni salvestasin, kuna muidu unustan selle täielikult. Kes peale tööpäeva enam mäletab, kuidas anekdoot kõlas. Jagan seda, nimetagem selle “Kalapüüdjaks”, ka teiega:
“Kalapüüdja”
Saarlane Henri jalutab Kuressaare vahel ja märkab, et veidi napsune naaber Tarmo püüab oma maja ees keset kuiva asfalti õngega kala.
Pilk jäi pidama ja mõtles endamisi:
“Ega’s midagi, mees on vist täitsa hulluks läinud. Kutsun ta õige kohvikusse, teen ühe õlle välja, saan ehk asjasse selgust.”
Lähevadki kohvikusse. Joovad mõnusalt õlut ning räägivad maast ja ilmast. Lõpuks ei pea Henri vastu ja küsib sõbralikult:
“Kuule, naabrimees… ma lihtsalt pean küsima. Palju sa siis sealt asfaldi pealt täna ka kätte said?”
Naabrimees võtab rahulikult lonksu, muigab ja vastab:
“Sina oled täna juba kuues!” 