Allikas: Eesti Rahvusringhääling/kuvatõmmis videost
Pool aastat, paar nädalat ning mõned päevad tagasi surfasin ERR videoarhiivis, kust ühe kindla video otsimisel leidsin nii mõnegi minu poolt unustuse vaka alla vajunud muusikapärleid üheksakümnendatest, eriti keskpaigast, mis tegid südame soojaks ja tuletasid meelde aegu, kui ma olin 10+ aastates poisiklutt, kellele, nagu lastele ikka, meeldib peaagu kõike teha ja igalpool käia. Sellest kirjutasin esimese postituse, kuigi algselt polnud üldse plaanisin kirjutada kaheosalist, milles lühidalt tõin välja mõned duetid ja ballaadid.
See sissekanne, mida sellele lehele ära eksinud lugejad praegusel momendil loevad on peamine, mida soovisin kaasmaalastega jagada. Nimelt, meie pere alati Eesti Televisiooni ei näinud, mistõttu näiteks pole ma Marko Reikopi kommentaaridega teleekraanilt otsepildis Eurovisiooni Lauluvõistlust Taanist, kus Eesti võitis, kunagi näinud, siis võis ainult und näha Eurolaul 1996 nägemisest 
. Nüüd, kus tehnika, aga ka internet on ajas muutunud kaasaegsemaks, mõnevõrra ka kiiremaks, suuremalt jaolt kõigile kättesaadav, olen laulushow inglisekeelsete kommentaaridega (kommentaator vist oli Terry Wogan) ära vaadanud. Sealt tekkis huvi, kuidas on korraldatud 90-ndatel Eesti eelvoorusid. Ja oh jahmatavat avastust 
– leidsin 1996.aasta Eesti Eurolaulu, mille toona muidugi võitis “Kaelakee Hääl” toona alles 15. või 16.aastase Maarja-Liis Ilusa ja aegumatu Ivo Linna esituses. Sealne vaheklipp Lasteekraani laulustuudio noortelt neidudelt crashisid mu hinge täielikult. Positiivses mõttes. See esitus võttis mu sõnatuks. Aarne Saluveeri juhatusel ja kava koostaja, aga ka koreograafi täpselt paika pandud liikumised ning tantsuliigutused sobisid sellesse esitusse perfektselt. Ja kombineeritud muusikaline etteaste erinevatest Eurovisiooni lauludest olid hästi valitud. Oli palasid, mida olen kuulnud ja tean, kuid meenutada nime või artisti ei suuda. Esitati lauluvõistluse tunnuslugu ja mitmeid võidulaule (“Te Deum”, “Rock’n’Roll Kids”, “Save Your Kisses For Me”, Waterloo”, “Non Ho L’età” jt.).
Mulle täiega meeldis! On hariv, meeleolukas ja lõbus, samas tunneb sisemus pisikest äratundmisrõõmu lauludest, mis meid kõiki suuremal või vähemal määral elus saatnud on. Mõnes tekitab nukra meeleolu, teisi inimesi rõõmustavad.
Ja muideks, pole küll kindel, ent usun, et lisaks Hanna-Liina Võsale tundsin ära Nele-Liis Vaiksoo, kes minu arvates nooremana meenutas Michelle Trachtenberg’i, ja Lenna Kuurmaa 