«Inimesed, kellel on palju vaba aega, veedavad seda tavaliselt nende juures, kellel seda üldse pole»
Suur Munamägi on vaatamisväärsuseks olnud pikka aega – rahvapärimus räägib, et esimene torn püstitati sinna 1812. aastal – kas seoses Napoleoni sissetungiga või seetõttu, et Tartu Ülikooli teadlastel oli igav ja nad tahtsid lihtsalt kõrgemalt metsa vaadata . Igatahes ootasid meid ees kohustuslikud infotahvlid ja… mäkketõus. Torni juurde jõudmine mööda mäkke rühkimist ja lugematuid treppe oli paras katsumus. Kopsudel polnud
Reede, 7. augusti hommik. Logistika töötas nagu vana hea Šveitsi kell, mis tiksub täpselt siis, kui talle endale parasjagu sobib, kuid siiski täpselt ja ajakohaselt. Mina ja Kelli käisime duši all ära, Armsake tegi Crennaga rahuliku hommiku-tiiru ning samal ajal pressisid kohale jõudnud Zanussi ja Motorola oma elamist meie autopagasnikusse. See viimane tegevus nägi välja nagu Tetrise mäng meistrite liiga
“100 blogipäeva projekt” on teistel osalejatel juba läbitud, samas kui mina mökutan endiselt kahekümnendate blogipäevade peal . Aga mis teha. Sõnu välja kangutada ka mõtet ei ole. Kui ei ole mõtteid või õiget tunnet postituste tegemiseks, ei tasuks, mina leian, seda teha. Aga täna teen. Enamus lugejaid peaks juba olema tuttav minu isaks ja Armsakese emaks saamisega uue aasta esimesel
Oih kui palavad ilmad. Täna on õnneks veidikenegi tuult, vastasel juhul oleks tõeline lämbekas õue s. Kuid just selline peabki üks õige suvi olema. Mis suvi see oleks, kui ei oleks päikest ega soojakraade? Ent mind ja Armsakest ei ole see veel takistanud, isegi reisi Ei Kunagi- ehk Pärimusmaale, millega algas mu kaua oodatud kahenädalane puhkus, see kuidagi ei takistanud,
Telefon öö läbi laadinud, hakkas see teisipäeva hommikul/öösel 03.40 helisema 10-ne minutiliste kordusäratusvahetustega, tiksus kell minuteid kokku, kui ajaks oli saanud 04.20. End üles ajades, riided selga ja jalanõud jalga pandud, telefon ja raha tasku pistetud, asusin kiire sammuga bussijaama, et võtta peaaegu aasta hiljem, kui sai jala pealinnas kõnnitud ja nädal aega hiljem Lätis käidud, ette nelja tunnine bussiga loksumise reis
Mõnusalt kena ilm oli üleeile: kevadsoojus, mida õues liikudes ilma mingite eranditeta tunda oli, päike, mis terve korteri akendest sisse piilus ja selle, isegi õhtul, mingi kuue ajal veel, kui “Sõprade” järjekordset episoodi vaatasin, valgena hoidis, veidikene tuult, mis juukseid sasis ja puulehti liigutas. Mõelda vaid, et aeg läheb nii kiiresti… Pool märtsikuud juba läbi. Alles oli aastavahetus ja Eesti