«Kasvatus on peamine eeskuju, selleta ei saa läbi ükski õpetus ega veenmine»
Eile poole viie paiku varahommikul rattaga tööle vurades jäi mu mõttemaailm momendiks pidama mõttel, mis oleks, kui Eestis olekski ainult pimedus, nagu oli “Tuvikeste” kolme jupilises episoodis (ehk 3×20 min), kus üks osa Inglismaast oli needuse tõttu mõned sajandeid pime, kus ei paistnud päikest ega olnud mingit päevavalgust, ja teine pool sai endale kõik turistid, sest seal oli valge. Mis
Lumi tuli maha ja valgeks läks maa ning see esimene lumi ja lumelörts kadus maapinnalt kiiremini kui Eesti inimesed, kes kirjutavad blogisid, uusi tekste toota jõuavad ning neid siis Facebookis “Blogipostituste reklaamimise grupis” ning “Eesti blogijad” grupis jagada jõuavad . Kui eile ja üleeile maa enam-vähem valge ja märg oli, siis tänaseks on detsembrikuu algus sama märg ja must nagu
Mulle meeldib pildistamine ja üldiselt fotograafia. Paraku muidugi tööle ma sel alal kindlasti ei saaks, kuna pole kogemust ega vastavat väljaõpet, mida selle ala asjatundjad nõuaksid, ent õnneks ei nõua mitte mingeid kogemusi amatöörlik fotograafia. Seega vahelduseks tekstiga (ja videodega) postitustele teen heameelega ühe lihtsa ja tavalise pildipostituse, mis oma teemalt või olemuselt natukene seotud eelmise postitusega, sest lisaks minule
Ja ongi novembrikuu käes. Praegu, kui seda postitust igavusest ja unetusest kirjutama hakkasin on kell 02:37… Ma ei tea miks, aga mul lihtsalt ei ole und. Seetõttu otsustasin, et kirjutan veidi ilmast, lumest ja jääst, millest ohmu Gabros tegi omale maja, sest suveks oli lahedat elamist vaja Nagu olen tuttavate ja sõprade jutust aru saanud on mandril enamuselt lumi maas,
Sattusin öösel vaatama Teetormaja veebikaameraid ja avastasin, et Kuressaares oli täna öösel (loe: ööl vastu tänast) õrn lumekiht maas. Teate, kui tore oli seda pilti näha, arvestades, et meil maja juures, nii 1-2 km kesklinnast eemal ei olnud lumehelvestki maas. Looduse vingerpuss ja teinekord on looduse vingerpussid hästi kihvtid. Mäletan näiteks Viljandimaal elatud aega, kus koos sõbraga sai vihmasel päeval
Ja ongi kõik… Hooaeg on läbi ja minu lemmiktöö, millest kirjutasin “Denboraldi berria” nimelises postituses, saigi selleks aastaks läbi Kahju ja kurb, sest mulle väga meeldis seda tööd teha. Kuid loodame, et tuleval aastal õnnestub mul sinna tagasi minna. Kuid peale seda sai käidud Tallinnas… Mitte küll enda tarvis, vaid kellegi teise, kuid mitte üksinda, vaid sõbraga, nimetagem teda… Antsuks
Oh sa, kus eelmisel nädalal (loe: umbes nädal enne jaanipäeva) oli alles päev, kus udu oli nii palju, et isegi merd, mis on minust saja meetri kaugusel ja Sõrve majakas paarisaja meetri kaugusel, ei näe. Tõesti vahva vaatepilt. Olen elu jooksul näinud palju udu, hommikuti ja õhtuti, kuid esmakordne nähtus minu jaoks, et peaaegu terve päev on udu paksem ja