«Parem, et inimesed peavad sind narriks kui avada enda suu ja kõik kahtlused kummutada »
Nii kurb, kui see minu jaoks ka ei ole, on mind taaskord otsustanud, maksku mis maksab, kas või läbi tule ja vee ja vajadusel isegi läbi kümne sentimeetrise Eesti talvise jää külastada tõbi, millel endiselt nimeks kurjakuulutav Nohu, kellel tõepoolest pole absoluutselt midagi teha, kui mind kiusata ja kimbutada. Ilmselt sain töö juurest, mille tõttu ei jäänud mul üle muud,
Vaatasime neljapäeval (13.04) Armsakesega, kellega tõepoolest uuesti koos oleme , kohe peale “Kolmeraudse” esimese saatekülaliste Heleni ja Kalvi-Kalle vestluse lõppu Mihkel Rauaga dokumentaalsarja “Surmavad Naised” (kohe esimene lugu) ning olin esimest korda seda saadet vaadates kergelt öeldes jahmunud , võiks vist isegi öelda et šokeeritud , kui nägin kohe esimese teemana 1965 aastal Indianat ja selle elanikke tabanud tänaseni üheks
Erinevatelt blogijatelt, nii suurematelt kui väiksematelt, loetumatelt ja veidi vähem loetumatelt, populaarsematelt kui veidi vähem populaarsematelt tuleb blogiga raha teenimise võimalustest rohkem postitusi kui on õues puid . Ega’s ma saa siis teistest ju sitem olla . Olen igati nõus Pille ja Triinuga, kes tõid välja punktid, millele enne kirja saatmist mõelda ja teha tuleks või võiks. Muidugi kõikide teiste
Iga inimese elus on hetki, momente, mis on südant- ja hingesöövad. Midagi, mis aitab ja annab elus jõudu edasi püüelda, rühkida kuhugi, kuhu ise soovid, isegi kui see esimesel või teisel või kolmandal korral ei õnnestu. Miski, mis annab jõudu. See keegi, kelle juurest hommikuti kurbusega lahkud, sest tunned juba tema järgi igatsust ning kelle nimel alati koju tuled, sest
Oeh, juba enam kui kuu on möödunud mu viimasest blogipostitusest. Aga nüüd on aeg taas end blogimaailma tagasi tuua. Ja kahel teemal. Esimene neist on Eesti Blogiauhinnad 2017, kuhu blogijad saavad end neile sobivas kategoorias rahvahääletusele kandideerida. Olen võrreldes teiste blogijatega saanud kindlasti vähem kirju, aga olen saanud mõned tüdrukutelt, kes tundsid huvi mu kandidatuuri vastu selle aastasel EBA-l. Vastuseks
Tegelikult ma ei teagi kohe, kas nutta või naerda … Või jätta üldse seisukoht võtmata ja avaldamata . Aga siiski eile tööajal, kui mul selline pisikene pausikene sõidu vahepeale tekkis, mida tekib tegelikult päris mitmeid kordi, mõtisklesin ning otsustasin oma kindla seisukoha ikkagi letti käia, olenemata sellest, keda (või mida) peaksin pahandama, sest ausalt öeldes on mul sellest täiesti pohhui.
Mul ei ole (ja ei olnud ka üleeile ) absull mitte kui midagi teha . Seetõttu olen Osta.ee-s ringi kolanud põhiliselt auto lisaseadmete rubriigis, aga lisaks ka muudes kategooriates, kust kahe rubriigi peale kokku leidsin paljusid oksjoneid, mida jälgida. Mõningad neist vähem vajalikud kui teised, mis juba tähtsamad. Leidsin sealt näiteks ühe väidetavalt töötava Upo külmkapi, mida meil tegelikult vaja