«Huumoritunne on olemas kõigil, ainult mõned ootavad veel juhendeid, mille üle naerda»
Sattusin öösel vaatama Teetormaja veebikaameraid ja avastasin, et Kuressaares oli täna öösel (loe: ööl vastu tänast) õrn lumekiht maas. Teate, kui tore oli seda pilti näha, arvestades, et meil maja juures, nii 1-2 km kesklinnast eemal ei olnud lumehelvestki maas. Looduse vingerpuss ja teinekord on looduse vingerpussid hästi kihvtid. Mäletan näiteks Viljandimaal elatud aega, kus koos sõbraga sai vihmasel päeval
Oh sa, kus eelmisel nädalal (loe: umbes nädal enne jaanipäeva) oli alles päev, kus udu oli nii palju, et isegi merd, mis on minust saja meetri kaugusel ja Sõrve majakas paarisaja meetri kaugusel, ei näe. Tõesti vahva vaatepilt. Olen elu jooksul näinud palju udu, hommikuti ja õhtuti, kuid esmakordne nähtus minu jaoks, et peaaegu terve päev on udu paksem ja
Laupäeval peale tööd sai sõpradega tutvutud põhjalikumalt Sõrve säärega. Sai mindud nii kaugele, kui Sõrve tipp, mida nimetatakse ka Saaremaa lõpuks, sest Saaremaa lõppeb merega ning teiselt poolt tuleb vastu Läti, lubab ja saab. Kahjuks leidsime, nagu päevi varem turistid, seal vees ulpimas surnud hülge, kehas auk ja puudu oleva peaga. Mis temaga täpsemalt juhtus, selle selgitab välja vastav ametkond, küll
Tere 1.maid kõigile. Minu poolt kõigidele imelist 1.maid, Crenna Crenschuk või Crenschuk, nagu mina teda kutsun (tegelikult on nimi Crenna), soovib mitte imelist, vaid lõbusat koeruslikku 1.maid ja Armsake palus edasi öelda, et tema soovib kõikidele muhedat ja rõõmurikast 1.maid. Meie tööpüha ei pidanud, mitte keegi meist, erinevalt ametiühingutest ja “Seitsmeste Uudiste” toimetusest ja “Kättemaksukontori” osatäitjatest see nüüd omal kindlal
Läätsa sadam, Saare maakonnas Salme vallas asuv pisike sadamake, kuhu me Armsakesega kunagi varem sattunud ei ole, sest… noh.. olgem ausad – me lihtsalt ei ole viitsinud , siis oli vist isegi Salme sadamat näha
Üleeilne Saaremaa päev oli megailus: päike paistis, tuult oli minimaalselt, oli soe. Täpselt nagu üks tore Eestimaa suvi olema peaks. Kevad on käes ja suvi ei ole enam üldse kaugel – see lausa kiviviske kaugusel , kivine ja liivane rand, erinevad varemed ja muidugi Sõrve Keskus, kus erinevaid tegevusi ja üritusi leiab endale iga suurem ja väiksem pereliige. Ja seda
Sai taaskord üle pika aja käidud pealinnas, Tallinnas. Ega seal suurt midagi ei teinud, aitasin lihtsalt sõbral kolida ja avastasin, et Tallinna teed, vähemalt mingi osa neist, on kohutavas seisukorras. Nii auklikud teed, et lihtsalt lõhub auto ära. Mis siis ikka. Läksime reedel kella 12 praami peale, Tallinnas olime umbes pool 4. Peale Risti ristilt keeramist Tallinna peale oli metsavaheline