«Parim maitseaine söögi juurde on nälg»
Oh mind küll Teised blogijad, kes võtavad osa projektist “100 blogipäeva”, on jõudnud juba poole peale või kaugemale või isegi lõppu, 100 blogipäevani, mina aga jõuan alles 21. blogipäevale Kuid midagi ei ole teha. Alati ei ole mõtteid, millest kirjutada, ja ei jagu alati aega ega viitsimist, et kirjutada.Kuid täna teen üle pika aja taaskord ühe sissekande. Jätkan pikemalt teemaga,
1 tore ja vahva 2009.aastal alustatud ning 2011. aastal lõplikult valmis saanud luuletus Õisu TTK, kus peale põhikooli oma kooliteed jätkasin, kursusekaaslastest – parimatest, kes on olnud. Ja miks mitte seda praegu siin jagada ka oma lugejatega, kõikide teiega, arvestades olulist fakti, et just sel aastal 1. septembril täitus minu ja mu kursusekaaslaste jaoks 10 aastat selles koolis õppetöö algusest.
Eesti ilm on täna nii vahva. Ei ole suurt palavust, erinevalt eelmisest nädalast, hoopis vihma kallab aeg-ajalt nagu oavarrest. Aga see on hea. Minule nii meeldib selline ilm. Tõsi, märjaks muidugi saada ei taha, aga natukene vihma ju halba ka ei tee. Räägitakse küll vanarahva tarkusega, et vihm pidi olema mingil määral happeline või midagi taolist ja et pidi juustele
Meil kõigil on unistused, mõned suurema kiiksuga kui teised, kuid alati toetavad meid elus edasi liikumisel. Mõnele vähem ja teisele rohkem tähtsad. Paraku aga teeb saatus meie eludes erinevaid vingerpusse või on inimesel lihtsalt halb õnn, mistõttu inimeste unistused ei täitu. Olenemata, kui palju selleks ka pingutatakse. Järgnevalt aga mõned tsiteeritud soovitused kuulsustelt, kuidas püüelda ja teha teoks unistused, millest
Tuhat ja tuline, kui kurb meel mul on, et täna öösel ei saanud näha korralikku supertäiskuud. Kohati tundus ta tõesti suurem, kui tavaliselt, kuid mida enam ta kaugenes (isegi siis, kui oli lähedal), seda raskem oli aru saada, on ta suurem või mitte. Veidi pettunud olen. Aga mis seal ikka. Ehk on midagi näha aastal 2052. Lootus sureb viimasena, nii
Ajad on väga kiired, isegi blogisissekandeid ei ole alati aega teha, siiski praegu mul see aeg on ning kuueteistkümnendas blogipäevas kirjutan teemal, millega enamus meist elu jooksul kokku puutuvad, kes vähem, kes rohkem, kuid me puutume ja olenevalt olukorrast ja vahejuhtumist võib see olla andeks antav, teisel korral aga on inimene välja vihastatud nii nagu ei kunagi varem. Juhtus siis
Oih kui palavad ilmad. Täna on õnneks veidikenegi tuult, vastasel juhul oleks tõeline lämbekas õue s. Kuid just selline peabki üks õige suvi olema. Mis suvi see oleks, kui ei oleks päikest ega soojakraade? Ent mind ja Armsakest ei ole see veel takistanud, isegi reisi Ei Kunagi- ehk Pärimusmaale, millega algas mu kaua oodatud kahenädalane puhkus, see kuidagi ei takistanud,