«Noortele on mul nõuandeks vaid kolm sõna: töötage, töötage ja veelkord töötage»
Tänane ja nimelt just see postitus on eelkõige meie jaoks hästi eriline, üks meie erilistest päevadest ja hetkedest elus, sest täna 2 aastat tagasi, 30.jaanuaril 2015 täpselt kell 23.00 sündis hästi pisike ja peaaegu kolm kilogrammi kaaluv tüdrukutirts, kes nüüdseks on kasvanud nii jõudsalt ja tublilt, et tähistab täna oma teist eluaastat, mis tõepoolest väga kiiresti läinud on. Sama kiiresti
Kusjuures selle postituse kirjutamist olen kaalunud suisa enam kui 5 aastat, kahjuks (ja kellegi õnneks) ja millegipärast ei ole kunagi selleni jõudnud. Mõtlesin siis YouTubest Eesti mussi kuulates , et teen selle täna teoks. Nimelt jäin mõtlema omal ajal, mis ikkagi juhtub pärast surma? kas tõesti läheme taevasse Jeesuse või Jumala juurde Paradiisiaeda või Eedeni aeda, millesse sügavalt kiriklased usuvad
Selle asemel, et kirjutada arvustust kahele filmile, Arnold Schwarzeneggeri “Punasele Kuumusele” ja Dustin Hoffmani “Tootsiele”, mida olen kunagi TV3 kanalilt näinud, räägin teemal, mis mind tõeliselt pahandas . Nimelt avastasin ühel õhtul, et internetis ringleb postitus ja petitsioon kahe Türgi (täpsemalt Isparta) poisi – Hasan Kuzu ja Neset Yaman – vastu, kes väidetavalt peale koertekaklust ühel väikesel abitul koerakesel kõrvad
Parem hilja, kui mitte kunagi, aga pigem siiski hiljem, kui varem Kõik sai alguse eelmisel aastal, kui aastaks meil oli 2016 (ja mitte 65) ning kui kõik jõulupakkide vahetuses osaleda soovinud blogijad end kirja panid Nullkulu.ee Maryliisi vahendusel ja abil. Lisaks paljudele tunduvalt parematele ja tuntumatele tegijatele panin end kirja minagi, sest tundus hästi vahva ettevõtmine ning oli põnev ootusärevus,
Uus aasta ongi käes. Eelmise nädala reedel plaanitud postitus, mis juba novembrikuust mustandite kaustas tolmu kogub, ja laupäevane postitus ainult minu peas kumavaks mõtteks jäigi, sest jäin tõbiseks, mis paariks-kolmeks päevaks mu silmad rivist viis. Esmaspäevaks sain silmad enam-vähem korda ja paika, ka nohu sain järgnevatel päevadel tunduvalt paremaks, aga täielikult lahti saanud siiani ei ole. Samuti ei ole köhast
Jõulukuu on käes… Kõik, eriti lapsed kindlasti ärevusega ootavad jõule, et imelise rohelise puu alt otsida ülesse just talle tehtud jõulukink, see avada ja sellest nõrkemiseni rõõmu tunda. Või kui mitte jõulupuu alt, siis millegi muu alt või kuskilt mujalt. Erinevalt teistest blogijate jõululoosis osalejatest ei pane ma kirja, mida oleks vaja või mida sooviksin… Küll aga olen ärevil ja
Ja jälle pole mul und ja nüüd, kui kell on peaaegu pool üheksa hommikul, olen oma ajud tossamiseni viinud, sest ei ole suutnud välja mõelda, mis dokumentaalfilmi või -sarja vaadata, kuigi ära vaatasin “Üksinda kodus” saatevigad ja lühiklipi sellest, kuidas seda filmi tehti. Muidugi mängisin veidi ka paari mängu, aga neist tüdinesin. Seetõttu mõtlesin, et ajaviiteks kirjutan edasi 3 päeva