«Olukord on sitt, kuid see on meie tuleviku väetis»
Mis on elus kõige ilusam väljendusvorm? Vähemalt minu jaoks? Kes arvasid ära, et luule ja laulutekstid (kuigi tegelikult on ka laulutekstid luulevormis ja luule), neil on õigus. Luulevormis saab kirjutada ja avada ning väljendada emotsioone mistahes teemadel, see on kui avatud raamat autorile endale ja avalikult lugejatele, kui teos on avaldatud lugemiseks ka teistele. Siin siis minu kõige värskem luuletus
Oh mind küll Jälle on vahele jäänud mõned päevad postitamisest. Mis seal ikka, täna taaskord täidan selle eesmärgi. Nimelt täitsin veebilehel isiksus.planet.ee 156 küsimusest koosneva testi, mille põhjal annab süsteem põhjaliku tulemuse inimese käitumise, elu ja muude mustrite kohta. Noppisin kogu tulemusest, milleks oli tüüp INFP (Iintrovertne-intuitiivne-tundeinimene-kohaneja) välja 9 punkti, mis mulle mingil põhjusel silma jäid ning mida soovin omalt
Tere head lugejad üle pika-pika aja. Seekord on blogimisse tulnud tõepoolest väga pikk vahe, peaaegu pool aastat juba. Kuid alati ei ole võimalik postitada ajapuuduse tõttu või muudel põhjustel. Mis siis aga vahepeal toimunud on? Esimesena tuleks välja tuua muutustega läänerindel teema, mis lühidalt rääkis preilna raseduse kulgemisest. Nüüd on rasedus lõppenud ning 30.jaanuaril 2015 sündis minu, Armsakese ja Crenna
Taaskord on kätte jõudnud jõuluaeg, sel korral aastanumbriks 2014. Jõulud on rahu ja valguse leidmise aeg. Ehtesse seatakse linnad, majad, kodud, kuused. See on aeg, kus peaks olema jõudu uskuda homsesse, et sealgi on päevad õnnerikkad. Seda kõike ja parematki veel soovime hetkel veel meie Armsakese ja Crennaga teile, kõikidele blogi lugejatele ja niisama külastajatele, soovime kiireid näppe ja osavaid
Ahoi head lugejad! Mina olen Crenna, mille uus peremees Ailar ja uus perenaine Armsake panid, kahekuune kutsikas Saaremaalt. Saan 27.oktoobril kolmekuuseks. Siis, mõelda vaid – juba ülehomme saan tähistada oma kolmekuust sünnipäeva oma uute omanikega – Armsakese ja Ailariga, kelle blogisse hetkel endast üht postitust kirjutan. Mul läks tema veenmisega lubamaks kirjutada üht postitust kaua aega, sest ta tundub esmapilgul
Oh mind küll Teised blogijad, kes võtavad osa projektist “100 blogipäeva”, on jõudnud juba poole peale või kaugemale või isegi lõppu, 100 blogipäevani, mina aga jõuan alles 21. blogipäevale Kuid midagi ei ole teha. Alati ei ole mõtteid, millest kirjutada, ja ei jagu alati aega ega viitsimist, et kirjutada.Kuid täna teen üle pika aja taaskord ühe sissekande. Jätkan pikemalt teemaga,
Eesti ilm on täna nii vahva. Ei ole suurt palavust, erinevalt eelmisest nädalast, hoopis vihma kallab aeg-ajalt nagu oavarrest. Aga see on hea. Minule nii meeldib selline ilm. Tõsi, märjaks muidugi saada ei taha, aga natukene vihma ju halba ka ei tee. Räägitakse küll vanarahva tarkusega, et vihm pidi olema mingil määral happeline või midagi taolist ja et pidi juustele