Jou hea rahvas 
, lugejad ja külastajad, viksid ja viisakad poisid ja tüdrukud, minu liigikaaslased – koerad -, aga ka elevandid ja kaelkirjakud, tiigrid ja tuhkrud. Kes mind veel ei tea, saame tuttavaks – mina olen Crenna. Juba kuu aja pärast 12aastaseks saav must-valge neljakäpaline numpsik kutsa Saaremaalt.
On möödunud väga pikk aeg mu viimasest sissekandest, milles kirjutasin oma vana ja halliks läinud mälu järgi oma sünnipäevast, mis minu kurvastuseks oli hoopis uni, nagu hiljem selgus 
.
Õnneks on Ailaril, selle blogi omanikul ja Mul ei ole blogi loojal, rõõmus tuju ning lubas mind mind blogipulti postitust kirjutama üldse teda veenmata. Nii õnnelik olen 
. Aga ma alustan, kuna rääkida on palju.
Oi oi oi, ma ei suuda alustadagi. Olen nii happy, et mu suurele soovile anti elu võimalus pikema nurumiseta teha taas üle pikkade aegade sissekanne 
Aga üritan alustada: esmalt mainin, et jumal tänatud – ometi on suur jaanitrall läbi. Peremees Ailar ning minu inimeseliigist õde Kelli, samuti meie pere hääd tuttavad ja sõbrad käisid koguni viiel jaanitulel ja seda suisa 5 päeva järjest – 20.juunil, laupäeval, kui mina pidin üksi koju jääma ja uhkes üksinduses nukrutsema , Pihtlas, kus esines kohalik bänd Ö (Ailar tegi nende esinemisest videosid ja lisas need YouTube kanalile) ja peale neid, öösel, AG, mida muidugi nemad vaatama ei jäänud, vaid tegid sealt juba mingi pool 12 leelet… Olin nii õnnelik, kui Ailar ja Kelli koju tulid. Liputasin saba kiiremini kui taevas lendav Ukraina droon, mis kihutab nagu tuulispask Venemaale, kuid kogemata maandub Emajõe linna kõige suuremale tühermaale, mis Tartus üldse olemas on; pühapäeval Kaunispe sadamas, mis Kuressaarest on kaugemal kui minu saba minu suust seda taga ajades, kuigi ma seda taga ei aja 
. Pererahvas ja tuttavad jäid rahule, kuigi Ailar õhtal kodus Kelliga arutledes mõlemad tõdesid, et Hellad Velled, keda ma mitte, mitte-mitte kunagi pole kuulnud esinemas ega oma silmaga näinud, kuid olgem ausad – ega mind ei huvita ka, lubati korraldajate poolt lavale möllama liiga hilja. Kuna olen juba väärikas eas hingelt noor, kuid reaalselt füüsiliselt vana daam, ei jaksa mina noortega sammu pidada. Kõik need Eesti tuntud muusikud: Termikas ja Hunt, kes Ailarile suurt muljet ei avaldanud ning tulevikus tema kontserdile piletit ei soeta, Meie Mees ja Anne Veski, Shanon ja nüüd selgus, et ka Hellad Velled, keda Kelli ja Ailar, isegi perenaine Armsake ja veel paar tuttavat vaatamas ja kuulamas käisid ei ole minu jaoks. Olen selleks jamaks liiga vana . Ma tahan süüa ja juua, käin õues jalutamas, natukene haugun, kuna muidu tekib tekib naabritel küsimus, mis koer teil on, kes üldse ei haugu, ja enamus ajast tudin. Isegi praegu selle postituse kribamise ajal läheb silm vaikselt kinni, kuid üleval aitab püsida Ailari lemmik, kelle ta avastas – “Every Little Thing” ja erinev Eesti muusika YouTube’st.
Ailar ja Jüri Homenja
Ega ma ise poleks osanud linkida, rääkisin talle lookese ära ning aitas mul luua viite sinna, kuhu mina oma mõtetes olin selle kavandanud. Oi, ja siis Salmel, kus esinesid lisaks rahvatantsijatele Jaan Tätte ja Jüri Homenja, kelle laulu “Minu Elu” maailma ühest vanimast videoportaalist üles otsisin ning ära kuulasin, kuna homentsik laulab ilusat laulu. Kogu sõnum ja meloodia, ühesõnaga kogu kaadervärk on tibens-tobens. Ja kas teate? Ailar, Kelli ja Armsake tegid isegi fotojäädvustuse Jüri Homenjaga elektroonilisele kandjale ning mällu igaveseks. Nii äge, oleks tahtnud isegi temaga kohtuda. Kuulsin, et laulab supervingelt, on viks ja viisakas, nagu teiegi, kes te seda blogi loete, suhtleb publikuga vabalt. Vat see on õige artist, mitte nagu üks tuntud Eesti muusik, kes isegi lapse soovi kohtuda tõsiselt ei võta ja viisakalt ehk teisisõnu vaikides sinnasamusesse saadab. On alles ülbus 
Kas tõesti on isikliku kohtumise korraldamiseks vaja “Armastuse laulu”? Mul oli Kellist nii kahju, ta väga soovis selle muusikuga teisipäeval Saaremaa jaanitulel kohtuda. Vat sel päeval esinesid Kuressaares Terminaator, Anne Veski, Meie Mees, Hunt. Pidu oli metsik: rahvas möllas, eriti Anne Veski ja muidugi Terminaatori ajal. Ailar ja Kelli jõudsid koju alles pool 2 öösel. Aga õnneks nad jõudsid. Olin ka siis nii õnnelik. Oli öö ning olin kuss nagu suss, kuid liputasin saba ja tegin mõlemale suured-suured musid. Peale seda pesi õetirts hambad ääää ja kebis ära voodi, oli täiesti vässu ja uinus. Ning järgmisel päeval kordus muster – Ailar ja Kelli tõmbasid minema, Leisi, kus peo tõmbas käima ansambel Apelsin mitte Mati Nuude ega Ivo Linnaga, ka mitte suvalise Eestu lauljaga, vaid Kalle Sepaga. Teate küll seda tüüpi sealt telkust, sellest näosaatest, kus väidetavalt parodeeris maailmakuulsaid muusikuid ja artiste. Minule saade meeldis, kuid Ailar on öelnud, et sealne laulmine on pettus ja tema seda ei usu. Jälle pidin jääma üksinda. Minu tuju tõstis see, et mulle jäeti seltsiks mängima kohalik raadiojaam nimega Kadi. Vähemalt mingigi seltskond, kuigi saatejuhid pidasid samuti pühi. Ei Regina ega Annika, ei Siim ega see uus neiu, keda ükspäev Kadi eetris kuulsin, eetris mingit häält ei teinud. Ilmselt pidasid, jah, nemadki pühi. Muideks, ükspäev kõndisin Ailariga ja siis ta näitas:
“Vaata, Crenna, seal on Siim Metsmaa!” näitas ebaviisakalt näpuga tema poole, kes kesklinnas jalgrattaga sõitmisest puhkas ning sõpsiga juttu puhus. “Sa kuuled teda Kadi raadiost.”
Kas arvate, et olin õnnelik? Muidugi olin. Minu päev läks kohe rõõmsamaks. Ega siis iga päev ei kohta kohalikke kuulsusi ja raadiotegijaid. Tema ja ta kolleegid on minu igapäevased seltsilised. Kasutan kohe võimalust ja edastan selle blogi kaudu sooviloo. Tegelikult on nendel olemas “Soovisaade”, kuna mul aga oma telefoninumbrit pole, mida ilmselt ei saagi olema, mistõttu kõllata neile kah ei saa , edastan soovi:
“Hea Kadi raadio!” alustan mina, kuid ei lõpeta, vaid jätkan: “Palun laske Terminaatori pala “Koera Elu”.”
Oi, oleksin seitsmendas taevas, kui raadioeetris seda laulu kuuleksin. Minu päev oleks siis tehtud 
!
Aga siis mu huvi lahtus – minu huvi on erinevatel lõhnadel, mida kõikidest erinevatest paikatest leian. Igalt poolt, kust vähegi võimalik: puudelt ja põõsastelt, asfaldilt ja pingilt, mille peal mingi jota eelnevalt istus ja kahe liitrist Bocki libistas, ja kõikidest muudest asjast, ka siidisukast ja samovarist.
Ja kujutate ette – ongi jaanid selleks aastaks lõppenud. Õnneks! Ailaril tööst puhkus. Nüüd ei peagi olema kodus päevad läbi üksinda. Siiski ta mingil ajahetkel läheb jälle kodust ära. See teeb meele nukraks. Nagu inimesed, nii on ka loomad, s.h. koerad, sotsiaalsed olendid. Me vajame seltskonda, teisi inimesi, hobisid ja meelelahutust. Muidu on elu üksluine ja igav, mõttetu ja täiesti tühi.
Aga teate? See pole veel kõik. Mul on ka veidi kurvemaid uudiseid – minu vanus on mõjunud mu tervisele. Olen täis energiat ning hüppan ja jooksen nagu 10aastat tagasi, kuid trallimine on teinud halvemaks mu esikäpa – ma lonkan viimased 2aastat. Mulle üldse ei meeldi käia arstionu juures, kuid sunniviisiliselt sinna minema pidin. Anti mingit rohtu. Alguses aitas, kui pidin seda sööma. Siis sai otsa, kuid lonkamine naases. Ailari tegi pöördelise käigu – viis mind hoopis arstitädi juurde, kes andis mulle karmi korralduse mingit ravimit süüa mingi 5 päeva ja lisaks sellele igapäevaselt tarbida luudele ja liigestele mõeldud toidulisandit, mida peremees toidu sisse peeneks jahvatab, sest muidu tõrgun nagu kärbes ämbikuvõrgus, kes iga hinna eest nahka pistmise eest põgeneda üritab. Kahjuks lootusetult . Nii ka minuga – põtkin vastu, mis suudan, kuid see ei aita – ikka pean rohu ära sööma, meeldigu see mulle või mitte.
Aga see pole midagi hullu. Üritan anda endale aru, et Ailar soovib mulle parimat, Kelli samuti, siis vastu tahtmist söön ravimi ära. Ja eks ole ju mulle ka kasulik – saan nagu pooletobine ringi joosta ja igal pool hüpata. Isegi Jaagup Kreem ei jookse ega hüppa laval ühe esinemise ajal nii palju, kui mina päevas kokku. Samas, ta ka ei maga niipalju, kui mina päevas kokku.
Aga praegu vist ongi kõik. Midagi soovisin veel teiega enda elust jagada, kuid suurest elevusest, et sain blogipuldi taha, unustasin ära 
. Palun andke mulle andeks!
Lõpetuseks üks laul 
härra Kriegerilt, kes esitab loo naisest nimega Lilly, mis sobib siia lõppu, sest ka mina olen naine 
Parimat soovides,
teie sõber, koer Crenna
Eirch Krieger – “Lilly On Naine”